Jasper ja Kanada Päev

Nii, me oleme Jasperis. Jasper asutati umbes 200 aastat tagasi ja praegu elab linnakeses umbes 5000 inimest. Jasperit ümbritseb Jasper National Park, mis on suuruselt umbes neljandik Eestist ning loomulikult UNESCO kaitse all. 

Jasperi linn ja lähiümbrus: 

Meie päev hakkas siiski väikese valuga. Kui majutuskohast hommikusöögile ja sealt tagasi kõndisime, hakkas mu parem hüppeliiges ikka korralikult tunda andma. Mis tal viga oli, ei tea. Liiga suur trampimine 2 päeva tagasi? Samas eile oli korras. Iga samm tegi haiget tegelikult. Kodus võtsin ibukat ja enne päeva matka (no see tuli ikkagi ära teha) käisin ostsin apteegist sidemerulli ning toetasin liigest nagu sain. Sidemega polnud pea üldse valus kõndida. 

Muidu oleks matkaasja isegi kaalunud, aga olime ära ostnud gondlipiletid, mis mäe otsa viisid ja kus see väike matk siis toimuma pidi. Gondel ise viis meid 1000 meetrit üles umbes 2000 meetri peale. 

Nüüd üks tähtis taustalugu, millest ei saa üle ega ümber Jasperist rääkides: eelmisel aastal oli Jasperis hiiglasuur tulekahju, mis põletas maha metsikult palju maa-ala ja osa Jasperi linnast ka. Põlengu tekkimisel pidid nad evakueerima 25 000 inimest. Kolmandik majadest hävis. Kokku põles peaaegu kogu Eesti suurune pindala. Kujutate sellist põlengut ette? Kogu Eesti... 

Jasperi linn. Need heledad liivaplatsid pole parkimiseks, need on kohad, kus põlenud majad maha on võetud: 

Gondliga üles sõites nägime põlenud ja terve metsa piiri. Giid rääkis, et samasuguse metsa uuestikasvamiseks läheb 90-100 aastat. Meie seda enam ei näe. 

Mäe otsas muidugi põlemisjälgi polnud, sest seal pole eriti midagi, mis põleda saab, see on nii kõrgel. Ainult külastuskeskus seisis seal uhkes üksinduses koos paljude turistidega. Nagu ikka.

Ometi polnud seegi ehitis piisavalt kõrgel meie jaoks, sest meil tuli ikkagi Whistleri mäe tippu ka turnida. Matk ise polnud teoorias raske, ainult ca 200 meetrit tõusu, kuid seda raskendas asjaolu, et õhku oli väga hõredalt nagu mägedes ikka kombeks. 

Leiate tipu? See on enne seda lumejoont. 

Tegelikult oli meie jaoks ikkagi raske see tõus. Tegime palju pause, hingeldasime ja mõtlesime, et millal see lõppeb. Õnneks hüppeliiges pidas ilusasti vastu ja segama ei hakanud, alles tipus leevendasin veidi selle haaret, sest pigistas kuidagi liiga palju, suurest murest olin vist veidi entusiastlikult selle kinni tõmmanud. 

Aga siin me oleme, mäe otsas. See ülestõus kestis tegelikult ainult 40 minutit ja oligi korras. Tagantjärgi vaadates ikka piece of cake. 

Kõrgusemärgi juures kah üks pildike. Tõestuseks, et ikka käisime. 

Vaated olid muidugi megad, mis seal salata. Nägime erinevaid mägesid. Giid ütles gondlis, et Albertat ja British Columbiat eraldav Kaljumäestik eraldab ka vett. BC poolne vesi suubub Vaiksesse ookeani, Albertapoolne aga Põhja-Jäämerre või otse Atlandi ookeani. Nii suured need mäed ongi. 

Kuigi kraade oli umbes 15, siis... Juulikuus lumi on maas: 

Nagu teised, tegime meiegi palju pilte. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul on ju suur osa oma pilvemahust (2 TB) täitmata. :D 

Kuigi me ühtegi närilist Whistleri mäe otsas ei näinud, siis nägime kahte lumepüüd, kelle sulestik oli mõlemal ülihästi loodusesse sulanduv, tegelikult täitsa ime, et neid märkasime. Talvel on nad valged nagu lumi ja suvel hallid nagu kivid, praegu just vahetavadki värvi. Vähemalt üks vahetas, ma ei tea, miks teine täitsa pruunikirju oli. 

Allatulles läksime sööma. Otsustasin lõpetada oma eridieedi ja selle tähistuseks alustasin kohe pitsast ja kokast - kahest asjast, millest unistanud olingi.

Aga täna oli tegelikult väga oluline päev - Kanada Päev. Kanadalased tähistasid kolmest osariigist ühtse Kanada loomist, mille leping allkirjastati 1. juulil 1867. aastal. Me oleme õnnega koos, et just sel päeval siin linnakeses peatume ja mitte kusagil keset metsasid, sest nägime Jasperi linna paraadi, mis oli küll lühike, aga väga meeldejääv.

Paraadist võtsid osa kohalik pääste ja kiirabi ja Parks Canada meeskond, mõned ägedad autod, kloun, laste võimlemisrühmad, ratsutajad, kaarikud, tandemratas ja mis kõik veel. Paraaditajad pritsisid vett ja viskasid lastele komme. Väga tore oli vaadata. Ma olen nii rahul, et me seda nägime.

Enamik kanadalasi (nagu ameeriklasedki) veedavad oma aastapäeva grillides ja teistega koos väljas juttu ajades, punased Kanada embleemidega riided seljas. Neil oli vist eilne päev ka vaba, seega pikk nädalavahetus.

Meie aga jätkasime vaatamisväärsustega. Kuna eile jäid paljud asjad Icefields Parkway pealt vaatamata, siis sõitsime veidi tagasi ja käisime nende juures. Kogu Jasperi ümbruses ringi sõita on muidugi ulmeline, sest kõik on põlenud. Need metsad ja mäed ei lähe roheliseks 100 aastat. Õudne…

Põlenud mändidega mäekülg:

Mul ei ole võimalik piltidega väljendada, kui suur see põlenud ala on. Lihtsalt otsast otsani nii kaugele kui silm ulatub. Kindlustus maksis välja umbes 500 miljoni euro eest kompensatsioone, see oli üks kalleimaid katastroofe kogu Kanada ajaloos. 

Meie esimeseks sihtkohaks oli AthaBasca koskede vaatluspunkt. Täitsa ilus oli, vett oli palju ja inimesi ainult mõõdukalt. Kuidagi lausa hüpnotiseeriv oli vaadata, kuidas see türkiissinine suur mass vett kosest alla kanjonisse voolas. Vahtisime seda ikka omajagu kaua. 

Muide, ma polegi jaganud, et Kanadas pole sääski! Okei, ühte seal Lake Agnese rajal nägin ja lisaks on mind hammustanud umbes täpselt 2 kärbest, aga muidu putukatevaba. Kes seda oleks uskuda suutnud? Siin on vist karurünnakud tõesti ainsaks ebamugavuse allikaks. 

Teiseks käisime Sunwapta koskesid vaatamas, mis olid üsna samasugused. Tore oli ikkagi näha sellist veemassi nii soojal päeval nagu seda täna oli. Eile ja täna ongi olnud kõige soojemad päevad siiamaani. Kui meie suurel spordipäeval oli hommikul lausa 3 kraadi sooja, siis täna õhtul näitas aia kraadiklaas 34 kraadi. Kui mäematk välja arvata, siis oleme olnud lühkarites ja T-särkides kogu päeva. 

Praegu istume AirBnB aias kahekesi, kraade on 30 ja kaugelt kostab muusikat, korvpallimatse ja inimeste toimetamisi. See on praegu parim õhtu siiani.