Mäed ja rohelus ja karud ka

No mida mul öelda on? Siin Kanadas on üks päev ilusam kui teine. 

Esiteks raporteerin ajavahe ületamisest: magama vajusime umbes kell 21 ja ärkasime umbes kell 5.30. Viimased tunnid olid minu jaoks küll liiga rahutud, aga polnud ka väga hullu. Unerohtu keset ööd võtma ei pidanud. Hommikul olime puhanud ja krapsakad, kuigi kodust väljusime laisalt kella 7 paiku, hehe. Jätsime selle keldrikorteriga hüvasti ja läksime hoopis hommikusööki sööma. Parim söök siiani! Mina võtsin sooja kausi, kus sees olid kartulid, peekon, tomatid, 2 pošeeritud muna, juurde puuviljataldrik. Villel oli peekon ja munad ja röstsaiad ning kohvi. Kokku 36 eurot! Kallim kui Eestis kindlasti ei ole. 

Ja mis siis muud teha, kui jälle matkama minna, onju. :D Kunagi oli meem, et "Your dream life doesn't have to involve hiking." Well, it does for me! Siin Kaljumäestiku jalamil ei ole tõesti paremat tegevust, kui mööda metsi ja mägesid ringi jalutada. 

Veetsime täna terve päeva Kananaskise rahvuspargis. Marii ütleski, et seal käivad kohalikud, Banff on turistidele. Panen nüüd siia kohe Kanada kaardi ka ja selle osariigi, kus enamiku ajast veedame - Alberta. Keegi veel küsis Eestis, et mitmes kohas käite, mitu osariiki läbite? Ohjah, ega Eestis tundubki Kanada selline mõõdukalt suur riik. Aga teate, Alberta ise on juba suurem kui Prantsusmaa ja me näeme väga väikest osa sellest. Kogu Kanada on 220 korda suurem kui Eesti. 220! Inimesi ei ole siiski 220 korda rohkem, Kanadas elab kokku umbes 41,4 miljonit inimest, seega kui juba Eestis on palju ruumi, siis Kanadas on seda metsikult. 

Leiate Alberta üles? Ja Calgary, kuhu maandusime? 

Igatahes Kananaskis oli meie päeva sihtpunkt. Sellega eile lõpetasime ja täna alustasime, läksime nimelt uuesti selle Highwood Passi juurde, sest olin sinna meile matka valmis vaadanud. Originaalis tahtsin siniste järvede äärde minna, aga seal oli täna kehva ilm, otsustasime, et teeme selle homme. 

Autost polnudki veel pilti pannud, sellise väikese Hyundaiga sõidame ringi: 

Matka valik osutus keeruliseks. Tahtsin alguses teha matka nimega Arethusa Cirque, aga seal polnud head parkimiskohta ja rada tundus ka kuidagi kahtlane, seega sinna me ei läinud. Läksime hoopis kõrvalasuvale rajale, millel nimeks Ptarmigan Cirque ja mille kohta me midagi ei teadnud. Internetist kah vaadata ei saanud, sest mägede vahel on täpselt 0 levi. Otsustasime, et võtame riski ja et kui liiga raskeks läheb, siis pöörame ringi ja tuleme tagasi. 

See matk Algas kõrguselt 2100 meetrit ja metsavahel oli lumi maas. Väljas oli 8 kraadi. Mõtlesime Villega mõlemad, et kuidas see lumi küll ära ei sula... Ei teagi, kõrval vohas muru ja õitsesid lilled. 

Läbi metsa mäkke tõusta oli omajagu raske. Kõrgus ka veel juurde, võttis täitsa hingeldama. Pulss oli pidevalt seal 150-ringis. Vahepeal tuli üks noormees koeraga vastu, küsisime, et kui kaugel sihtpunkt on, ta ütles, et oleme peaaegu raskest kohast läbi ja ärgu me muretsegu, ta on seda teed matkanud lapsest alates, on tegelikult üsna lihtne. Neil kanadalastel on ikka korralikult võhma... Aga üks hetk see mets ja intensiivne tõus läbi said: 

Sel korral muide võtsime selle karusprei kaasa ja tutvusime veel omakorda protseduuriga, et kuidas siis ikkagi täpsemalt seda kasutama peaks. Parklas harjutasin turvakorgi äratõmbamist ja sihtimist. Lugesin internetist varasemalt veel juhised ka läbi, et mida karu juures tohib teha ja mida mitte. Karusprei pidi vältima 90% karurünnakutest. Abiks ikka! See Highwood Pass on kuulus oma grislikarude poolest, neid pidi siin väga palju olema. 

Me matkasime metsast välja mäeaheliku sisse, seda see Cirque nimi sellel rajal tähendaski. Nii eriline! Nii suur! Te ilmselt vaatate, et pildid on ilusad, aga ausalt, need lihtsalt ei annagi edasi kogu seda suurust, mida näha saime. 

Ilm oli vahelduv, koos päikesega oli ikka üle 10 kraadi ja võtsime vammuseid vähemaks, aga aeg-ajalt oli kõva tuul ja siis oli seda tuulekat me dressikate peale väga vaja. Puff, loomulikult. Soe peapael. 

Mäenõlvadel õitsesid lilled, see oli imekaunis. Siinmail on wildflower üks oluline sõna ja tähtis osa loodusest. Lapsi õpetatakse juba koolis hoolega loodust hindama ning sellega arvestama. Rajalt kõrvale ei tohi astuda, sest muidu astud lilledele peale ja nad saavad viga. Selle kohta oli palju silte väljas. Reegel on, et pärast matka jätad looduse paremasse seisu, kui see oli enne. Prügi mahaviskamisest ma ei hakka rääkimagi, see on kanadalaste jaoks ilmselt lausa üks kümnest surmapatust. Me tõesti ei ole mitte kusagil, ei teede ääres ega metsaradadel prügi näinud. Absoluutselt 0 prügi igal pool. 

Mäeaheliku ametlik matkarada lõppes sellise vaatega. Osa matkajatest läksid edasi kiviklibu peale ronima, me mitte. 

Meie nautisime kosevulinat ja puhkasime. Tõus polnud küll suur, vaid 240 meetrit, aga seljad võttis higiseks ja nii mõnus oli mägede vahel päikese käes lihtsalt mõnuleda. 

Alla tulles nautisime vaateid vastasmägedele ning olime hoolikad, et oma libedate tossudega lume peal ei libiseks. Neid napikaid oli omajagu. Jah, peab ikka normaalsed matkasaapad ostma endale. 

Oli see vast ilus matk! Selline tore üllatus ja täpselt meile sobiv raskusaste. See matk tegi mind väga õnnelikuks. 

Edasi hakkasime tagasi sõitma, aga enne seda tahtsin käia vaatamas veel ühte ägedat rippsilda. See oli veel üks matkake, aga hästi väike, ainult 1 kilomeetri pikkune, samas üllatavalt tõusu isegi oli. :D Seda ma ei oodanud, arvasin, et kulgeme laugel maal. Võttis taaskord võhmale, endise matka väsimus oli ju all veel. Sild ise oli siiski vinge ning isegi mina julgesin oma kõrgusekartusest hoolimata sellest üle tatsata. 

Mõtlesime alguses veel ühe väikese jalutuskäigu teha, aga siis saime aru, et tõesti on nüüd kõik, me olime väsinud ja näljased. Pöörasime auto Kananaskisest välja sõitvale teele. Aga ohh, need vaated. Lihtsalt vaatasingi suu ammuli aknast välja. 

Kitsed ütlesid kah tere: 

Kitsede pildi peale tuleb mul ju veel üks oluline asi meelde - me ju nägimegi täna karusid! Hakkasime matkalt tagasi tulema ja märkasime tee ääres seisvaid autosid. Aeglustasime siis meiegi oma hoogu ning seal nad olid - ema kahe pojakesega. Läksid küll üsna kiiresti põõsaste vahele peitu ja ega me järgi neile ei jooksnud, vaid sõitsime edasi. Ühtegi normaalset pilti kahjuks ei saanud, aga linnuke on kirjas - nägime Kanadas karusid! Kui lahe! 

Lõunat sõime ühes First Nationi söögikohas. Ma ei teagi, kuidas seda First Nationit paremini tõlkida. Põlisrahvas? Indiaanlane ei sobi vist enam öelda, jah? Eks põlisrahva ja sisserändurite vahel on siin konflikte juba aastasadu, kuid vaikselt tundub, et hakkab leevenema. Samas äkki see tundub niimoodi vaid minule. Mul lootus siiski püsib. 

Söök oli hea, võtsin kalkuniprae, Ville aga võikana: 

Pärast vaatasime külastuskeskuses ringi ning lugesime hõimurahva kohta erinevaid lugusid. Mind üllatas näiteks see, et Ameerika põlisrahvas oli monoteistlik. Millegi pärast arvasin, et see nii ei olnud, loodusrahvas nagu nad on. Aga jah, neil oli üks Creator. See kindlasti aitas kristluse levitamisele kaasa. 

Täna on meil siis uus ööbimine - Calgary ääres asuv Bed and Breakfast. Hea oli sellest keldrist ja kanepihaisust välja saada ja midagi muud kogeda. Meie kodu järgmiseks 2 ööks asub üsna keset põlde, siin on hobused ja koerad ja papagoid ning perenaine on pärit Inglismaalt. 

Neil on 3 renditavat tuba, üks on King, teine Queen ja kolmas Budget. Meil on see kolmas. :D Aga noh, käib kah. Siin tõesti oli mõistliku hinnaga ööbimist praktiliselt võimatu saada, seega hea, et selle budgetigi saime. 

Tulime varakult tuppa ära, homme on suur päev. Unes näeme tõenäoliselt ainult mägesid.