Koh Changi pindala on 217 ruutkilomeetrit, üle 10 korra väiksem kui Saaremaa, umbes kaks korda suurem kui Vormsi. Tai mõistes on ta üks suuremaid saari selles riigis ning kaetud peaaegu täielikult džungliga. Üsna selline nagu eestlased tavaliselt paradiisisaart ette kujutavad.
Minu paradiisikogemus algas aga öösel kell 3 ja no kindlasti polnud see midagi imelist. Nimelt tundsin, et keegi hammustas mind kubemest ja kui hammustajat eemaldada proovisin, siis tundsin oma käe all ikka päris prisket putukat, mis minust ilmselt vaiksema karjatusegi välja tõmbas. Panin kähku telefonitule põlema ja nägin sellist elukat:
Ma olen siin nüüd omajagu guugeldanud ja üritanud leida vastet cockroach-ile eesti keeles. Jään ikkagi kahtlema, kas see on nüüd prussakas või tarakan. Ilmselt ikkagi prussakas. Juttude järgi nad ei pidavat inimest hammustama, tulevad pimedas hoopis toitu otsima, aga kui lõksu jäävad, siis võivad hammustada ikkagi. Ilmselt niimoodi juhtuski. Ma magasin veel alasti, sest nii kuum oli, ilmselt liigutasin oma jalga, kui ta üle minu ronis (õhh, võigas mõelda tegelikult) ja nii ma susaka kirja saingi. Vaatasin temaga seal voodis tõtt ja mõtlesin, et kas tappa või mitte. Ta oli suur, 5 cm vähemalt ja see tegevus oleks üsna võigas olnud. Samas - ta hammustas mind ja jooksis siin ringi, ma ei tahtnud sama uuesti kogeda. Otsustatud. Tapan. Panin esialgu oma tekinurga talle kõvasti peale, kavatsesin surnuks pigistada. Sealt tekkide vahelt sai ta aga nii 2 sekundiga jooksu ja jooksis voodiservast alla voodiraami peale. Selle peale kargasin püsti, võtsin ühe aftersuni ja virutasin talle kogu jõuga. Kukkus maha, virutasin korra veel ja oligi lödi. Johanna ja Felix ei teinud teist nägugi, magasid nagu notid. Hommikul ärgates märkas Felix pikka sipelgarodu prussaka laibani. Sipelgad üritasid prussakast viimast võtta... Säh sulle paradiisisaart.
Hommikusöök oli siiski paradiisilik. Valik on siin lai ja süüa saab terrassil vaatega järvele.
Minu meelest on kõige õigem troopilise puhkuse hommikusöök pannkoogid ja kohalikud puuviljad, minul siis arbuus, draakonivili, mango ja ananass.
Edasi harrastasin mina oma kirjaneitsielu ning noored ujusid basseinis. Küll aga ei lasknud ma neid pikemalt seal olla, vaid vedasin "seiklusele". Felix protestis. Ütles, et tal on kõht tühi (ausalt, jälle...), sõi siis neid eelmise päeva pitsajääke ja võttis need autosse ka kaasa.
Tai külaelu autoaknast:
Meie seikluseks oli lühike matk läbi džungli kose juurde nimega Khlong Phlu. See oli vist siiani kõige hullem nutt, mida kuulnud olen. Felix ütles, et ta ei jaksa kõndida, meie ei jaksanud selles kuumas ja niiskes teda süles tassida, väljas oli 34 kraadi ja niiskust nagu ühes kehvemas aurusaunas. Ta tahtis issit, tahtis koju. Ähvardas, et ei tule enam kunagi reisile. Ütles, et meie 14 päeva on liiga palju, ta tahab kohe homme lennukile ja tagasi Eestisse. Kisas ja jauras läbi džungli, vastutulevad inimesed vaatasid kaastundlike pilkudega.
Meie näod:
Aga oh üllatust, mingi hetk see poiss rahunes ja hakkas hea meelega džunglis mööda rada tatsama, ütles ise, et on jungle man jne. Näitas meile teed, kust tulema peame. Olukord pöördus 180 kraadi ja kui koseni jõudsime, oli meeleolu parem kui hea. Võiks ju mõelda, et kurnan last ja väntsutan siin Kagu-Aasiasse ja olen mittehoolitsev vanem, kes oma hobide nimel last piinab, onju? Samas, inimesed, ta on kodus täpselt samamoodi. Siis pole probleemiks mitte reisi pikkus, vaid see, et telekat ei saa enam vaadata, et peab lasteaeda minema, et söögiks on makaronid ja mitte friikartulid jne jne jne. Kas on seal lõpuks vahet, millises kohas ta jonnib?
Olin valmis vaadanud, et kose jalamil saab ujuda ka ning ujumisriided olid meil kaasas. Seda ei saa kõigi teekaaslaste kohta ütelda, osa mehi ujus oma Calvin Kleini puuvillastes pükstes ja naised läbipaistvas pitspesus. Mingigi kord, kus tunnen, et valmistusime piisavalt. :D
Tegin Johannast mõned modellipildid:
Meil oli tore. Järve põhjas ujusid kalad, keda oli äge vaadata ning olime ka niisama rõõmsad jahutuse üle. Tore oli. Rääkisime ühe saksa paariga juttu, kellel pea 2-aastane laps kaasas oli. Felix ka rääkis, sai aru, mis talt küsiti ning vastas ilusasti inglise keeles. Tubli laps.
Tagasitee läks ilma ühegi probleemita, ilusasti kõndis kõik need 20 minutit. Felix oli nii sillas selles "päris džunglis" matkamisest, rääkis muudkui "these are rocks, these are trees..." ja mängis meie matkajuhti. Hommikune paha tuju oli nagu peoga pühitud. Aaah, lapsed. :D
Lõunasöögiks läksime ühte vegetaarkohvikusse. Tellisin Felixile suure innuga avokaadovõikut, mida ta keeldus söömast, sest avokaadod polnud terved, vaid kahvliga pudruks tehtud. Tellisin siis pannkooke lisaks. Ise võtsin ühe köögivilja- ja tofuroa, Johanna rameni. Joogiks erinevad smuutid. Me tellisime kaugelt liiga palju toitu ja reaalselt veeresime sealt minema. Otsustasime, et edaspidi tellime vähem, piinlik on juba.
Enne kui noored hotellipuhkusele viisin, siis tahtsin veel ühte vaateplatvormi külastada nimega Kai Bae. Lihtsalt väike peatus, kus ümbritsevat džunglit nautida ning minisaarekesi vaadelda.
Mõtlesin veel, et lähen käin üksinda kusagil kolmandas kohas, aga kuna oli juba pärastlõuna, siis ei hakanudki. Tegelesin enesesse vaatamisega, igasugu mõtteid on pähe tekkinud. See pidev Gen-Z-ga suhtlemine mõjutab samuti, muudab mind. See on tulevik ja ma ei tea, kuidas ma sinna sobitun. Mõtlesin, et kas üldse peaks seda blogi pidama, kas see on seda väärt, et kogu aeg pildistan (kuigi pidevalt üritan kohal olla ja kiirelt paar pilti ära teha ja siis edasi toimetada, ma ausalt olen kiirpildistamise meister). Kas see on seda väärt, et hommikused jahedad tunnid arvuti taga istun? Jah, ma loen hiljem neid jutte uuesti ja uuesti, aga ikkagi. See poleks ka sama, kui hiljem reisi kokku võtaksin, sest siis poleks neid värskeid muljeid ja kogemusi enam alles. Selline eneses kahtlemise aeg on praegu. Läksin selle peale hoopis üle tee asuvasse massaaži.
Meie hotelli sissepääs:
Massööri intensiivsus oli seekord 9/10. Väga kõvasti tegi oma küünarnukkidega, aeg-ajalt pidin ikka talitsema ennast, et mitte krampi tõmmata. Armas tädike oli tegelikult. Koos jootrahaga maksin tunniajase massaaži eest 11 eurot ja 80 senti.
Õhtusöögiks läksime rannakohvikusse. Rand oli eile pilvine ja päikeseloojangut ei näinudki, küll aga nägime tormipilvi ja see oli sama eriline.
Felixi banana split oli tema suureks rõõmuks täiesti menüüs kirjas ning selle sõi ta peaaegu, et täiesti ära. Friikad ka, muidugi.
Üldse oli Felixi õhtu, sest na nägi ka "tulemehi" ehk seda klassikalist tulepulkadega etendust liival, mida Tais ikka tehakse. Terve ülejäänud õhtu kargas ja hüppas ja liigutas oma käsi nende kujutletavate tulepulkadega, ütles, et tahab suurena kindlasti tulemeheks saada.
Õhtul arutasime pikalt prussaka uuestituleku võimaluse üle ja kui Felixi piisavalt maha suutsin rahustada (noh, et emme oli paljas, selle pärast tuli ja jah, ma enam kunagi paljas ei ole, tõesti ei ole, ma luban sulle), uinus poiss kiirelt ning mina seal kõrval samuti.
No comments:
Post a Comment