Rembrandt ja prostitutsioonimuusem - see ongi Amsterdam

Pärast Coldplay järgset romantilist õhtusööki kell 2 öösel, ärkasime hilja. Hommikusöögi sõime alles kell 12. #puhkus, onju? 

Me valisime taaskord sama restorani. Meiko tahtis kindlasti kimchiga võikut proovida ja seal oli muidki hõrgutisi, mis proovimisväärsed tundusid. Kristi võttis sel korral granolakausi, mina juustuvõikud ja smuuti. Väga rahul! 

Kuna takso näitas, et viiks meid meie esimesse peatusesse, Rembrandti muuseumi, 56 euroga (liiga palju!), siis otsustasime, et jalutame bussipeatusesse. See on ainult 30 minutit ju. Hehe, 30 minutit vahelduva pilvisusega... Pea kogu tee tibutas vihma ja puhus tuul. Kui peatusesse jõudsime, siis tänasime avalikku sektorit selle igast suunast klaasiga kaetud bussipeatuse eest. Eriti irooniline on muidugi fakt, et bussipeatuses tellisime ikkagi takso, sest buss tuli alles 26 minuti pärast. :D Sel korral maksime takso eest üle poole vähem. 

Kõik kohad on lilli täis: 

Meie esimene soov oli minna Lonely Planeti soovitatud Käekottide muuseumi, kus olevat kotid 17. sajandist 21. sajandini välja. Isegi Meiko ohkas, et okei, ta võib siis ka tulla. Täpsemal guugeldamisel selgus, et koht on kinni pandud. 2016. aasta Lonely Planet on ikka liiga vana vist, pärast koroonat on palju asju muutunud. 

Aga Rembrandt it is! Rembrandti puhul on tegemist ikkagi Hollandi ühe kuulsama kunstnikuga 17. sajandist, nende hiigelajast. 

See valgus siin on lihtsalt midagi nii erilist ikka. Rembrandti maja sein: 

Muusem oli kodu, kus ta elas. Kahjuks ei olnud Rembrandti saatus väga roosiline, just eraelulises mõttes. Ta abiellus oma kalli Saskiaga, nende esimene laps suri 2-kuuselt, teine 1-kuuselt ja kolmas 2-nädalaselt. Neljas, poiss, jäi ellu, aga siis 9 kuu pärast suri Saskia katku. Edasi sebis Rembrandt oma lapsehoidjaga, kellega ta keeldus abiellumast ja lõpuks väga tülli läks. Uue naisega ta ei abiellunudki, aga sai tütre, kelle nimeks Cornelia (nagu ka nende surnud tütarde nimed Corneliad olid olnud - megaveider, onju?). Cornelia ema suri mõne aasta pärast. Täiskasvanud 37-aastane poeg suri 10 aastat enne Rembrandti ennast. Kõik muudkui surid ja surid... Kui ta ise lõpuks vana mehena 63-aastasena suri, siis jäigi temast järgi vaid see 14-aastane Cornelia. Huvitav, kui meie elud niimoodi kokku võtta surmahetkel, kas siis tunduks sama dramaatiline? Loodan siiralt, et mitte.

Näituse kokkupanija oli küll keegi nooremast generatsioonist, sest kommentaarid tööde all olid nii naljakad. Ma mõtlen neid ametlikke kunstiteoste kõrval olevaid selgitusi, kus on töö pealkiri, valmimisaasta, tehnika jne. No kes see kirjutab: "...after the birth of Jesus, Mary was literally on cloud nine"? Kas see on märk, et ma hakkan vanaks jääma? :D Väga, väga veider mu jaoks. Õnneks ma polnud ainuke. Kõkutasime seal Kristiga nii, et vähe polnud. 

Vaikelu surnud paabulindudega - midagi, mida mitte ükski terve mõistusega kunstnik rõõmuga "maja kaunistamiseks" ei maaliks:

Maja ja näitus olid väga huvitavad, ma olen õnnelik, et käisime. 

Ma muidu ei armasta reisil olles poodides käia, sest ei jaksa seda kraami koju vedada ja enamiku asjadest saab onlines tellida. Pigem kasutan aega millegi uue kogemiseks. Küll aga tahtsin minna pesupoodi, sest pesu on ainus kategooria, mida mulle tegelikult internetist tellida ei meeldi, aga parema puudumisel seda siiski tegema pean. Kristi ja Meiko läksid raamatupoodi (no loomulikult, onju), mina siis üritasin jõuda kauplusesse nimega Betty's Boobs. 

Metroo, turutänav, tavaline värk: 

"Betty Rinnad" oli siiski esmaspäeval kinni. Jalutasin tagasi.

Ilus valgus, kanalid - veel tavalisem: 

Lõunasöögi sõime Triinu soovitatud pannkoogikohvikus. Kas teadsite, et minipannkoogid ongi Hollandist pärit? Juba Rembrandti majamuuseumis räägiti, kuidas teenrid Rembrandtile neid pannkooke valmistasid.

Pannkoogikohvik nimega Karussell: 

 

Minu soolane pannkook oli juustu ja ananassiga, teistel midagi muud, mida ma ei mäleta. Minipannkoogid olid suhkru ja võiga (ja veidi vahukoort oli ka), viimaseid jagasime kolme peale ja ikka oli tunne, et oleks terve kausi nahka pistnud, no nii rammusad olid teised. 

Kuna kell oli selleks ajaks juba 5 ja enamik klassikalisi muuseume ja vaatamisväärsuseid olid kinni või kinni minemas (ikkagi Kesk-Euroopa ju), siis vaatasime veidi alternatiivsemaid võimalusi linnaga tutvuda. Panin välja, et läheme külastame Prostitutsiooni saladuste muuseumi. Noh, miks mitte? Legaalne prostitutsioon ja punaste laternate tänav on ometigi Amsterdami üks põhikaubamärke legaalse kanepi kõrval. 

Sinna jalutasime läbi punaste laternate tänava, kus paar daami akendel istus. 

Kristi ja Meiko ütlesid, et muuseum oli depressiivne. Eks ta oli jah. Sai näha töö telgitaguseid - kuidas naised üldse töö saavad, mis dokumente vaja on, kuidas see praegu välja näeb, mida peab arvestama jne. Näidistoad, videod naiste päevast, lood audiogiidil... Väga huvitav. Aga jah, eks ta kurb ole. Kuigi, ma tõesti ei tea - kui see on ikkagi inimese vaba valik, kas see siis on kurb? 

Edasi tahtis Meiko minna kuhugi õllebaari õlut proovima. Ma ise õlut ei joo, aga tellisin seal endale ühe siidri, millest koheselt švipsi jäin. Baar oli nii mõnus, nurgas oli isegi silt "Põhjala Ambassador", hehe. Selline hea vibe. Proovisime Rummikubi mängida, aga mul olid reeglid meelest ära ja selle aja peale ei saanud ma ka midagi enam juhendist aru, seega sinna see jäi. Nautisime niisama. 

Kojusaamine oli seiklus. Tellisime takso, mis pidi tulema 8 minuti pärast. Kui 22 minutit oodanud olime, siis ei olnud veel tulnud. Okei, tühistasime. Jalutasime hoopis kanalipiirkonnast välja ja proovisime uuesti, siis õnneks näkkas. 

Kojujõudes plaanisime Kristiga veel veini juua ja juustu süüa jne jne, aga ma reaalselt tundsin pärast 20 minutit diivanil lebotamist end nii väsinult, et lihtsalt läksin voodisse. Nii palju siis veinist... Magasin hästi ja sügavalt - märk kordaläinud päevast.