Eilne päev oli täiuslik, see tõesti oli.
Kristi ja Meiko on ikka rääkinud, et nad tahaksid, et Tallinnas oleks rohkem häid hommikusöögikohti, seega kuna siin on, siis me ilmselgelt ei hakanud kodus võikusid tegema, vaid läksime neid kohvikusse sööma. See oli hea mõte! Hästi stiilne hipsterkohvik pakkus mulle tatrapannkooke, Kristile juustu-singi grillvõikut ning õunakooki ja Meikole hiiglaslikke munavõiga võikusid.
Tatrapannkookidel, kusjuures, puudus tatra maitse täielikult:
Mulle meeldis see stiil. Igasugu napakaid nipsasjakesi vineerivärvi mööbli taustal ja palju taimi. Ilusad suured aknad ka. Läheme täna vist uuesti.
Siit linna tellisime takso. See oli üks päeva naljakamaid seiklusi, sest taksojuht oli muhe mustanahaline ca 50-aastane mees, kes meile elutarkusi jagas. Mõned laused ta kullavaramust: "No, I don't drink rum, it's a lady's drink, when I drink it, it makes me feel like a woman," ja "You paid 400 euros for thing unknown band concert ticket??? You must be really rich! This is not even good music." Ütles veel, et Coldplay on selline muusika, mida saab kuulata ainult siis, kui ikka täiesti purjus oled ja nii sooda, et ei adu ööd ega mütsi enam. Ohjah... :D Ise ta armastas Tupaci, Snoop Dogi jms sellist. Ütles, et on väga suur muusikafään, alati-alati läheb kontserte vaatama. Meil sai nii palju nalja selle 15-minuti jooksul.
Amsterdami kesklinn, siin me oleme!
Amsterdam oli samasugune nagu varem. Palju rattureid, hallikad-pruunikad majad valgete akendega kanalite äärtes. Turistid. Suveniiripoed Vermeeri "Pärlkõrvarõngaga tüdruku" magnetitega. Lilled ja pajud. Minu jaoks rahulik, Meikole tundus, et veidi liiga palju rahvast on. Ville oleks sama tundnud kindlasti.
Päeva esimeseks vaatamisväärsuseks olin planeerinud tegelikult Museum van Looni - ühe 17. sajandi rikka mehe majamuuseumi külastamise. Mulle ikka meeldib selliseid uhkeid maju ja neis sisalduvat tavaari vaadata. Ma koju seda kraami ei veaks, aga seal see mulle meeldib. Mulle meeldivad ilusad asjad. Paraku aga pidime loobuma, sest nad olid sinna majamuuseumisse sellise näituse püsti pannud, mis kattis musta kangaga kõik seinad ja rääkis hoopis koloniaalkultuuri miinuspooltest. Kindlasti oli huvitav näitus, kuid mitte meie jaoks sel hommikusel tunnil.
Läksime hoopis Kristi poolt valmis vaadatud Moco muuseumisse, mis tutvustas popkunsti. See oli vinge! See oli tõesti hea mõte. Teoseid oli vähe ja rahvast oli palju, aga mina sain isiklikult ikka ülisuure elamuse. Jõudsin pea kõik kommentaarid töödele ära lugeda, nii palju ilu, ka vali, aga peamiselt ilu on maailmas.
Banksy kuulus "Tüdruk õhupalliga":
Francesco Filiberto Tonarelli "Taavet-19":
Oh, seal oli nii palju lahedaid asju. Üks osa näitusest oli näiteks NFT-kunsti oma. Liiga keeruline, et seletada, mis see on, aga märksõnadeks on plokiahel ja krüpto ja digitaalne kunst ja kordumatu jne.
Muutuv Marsi maastik:
Mina peeglite ja teemanditega:
Üks lemmikuid eilsest:
Lõpetasin ükssarviku seljas:
Pärast seda vajasid jalad veidi puhkust ning kus mujal neid parem on puhata kui paadil, mis sõidab mööda kanaleid. Nii tegimegi! Ostsime 75-minutilise paadisõidu piletid, istusime maha ning sõime Kristiga rahvusvahelise jäätisepäeva puhul 1 jäätise.
Paadisõit oli sama ilus kui 2017. aastal, ainult tsipa suvisem. Nautisime täie raha eest. Inglisekeelne audiogiid rääkis majadest ja Hollandist üldisemalt, meil polnud vaja muud teha kui lõdvestuda ning ümbruse sujuvat muutumist jälgida. See paadisõit on terapeutiline.
Kõhud olid küll tühjad, kui asi lõpuks lõppes. Läksime lähedalasuvale restoranitänavale ja mõtlesime ehtsat madalmaade kokakunsti uurida, kuid loomulikult need kaks hollandi restorani olid puupüsti täis. Läksime siis India omasse. :D Meiko soovis midagi põnevat, mina midagi mittepõnevat, kuid ütlesin kohe, et leian kindlasti igast kohvikust oma turvalise toidu ülesse.
Minu turvaline toit oli paneer tikka, Meiko võttis mingi vürtsika riisitoidu, Kristi terve dhali, mida kõik siis jagasime. Mu turvatoit osutus ikkagi liiga vürtsikaks, aga mango lassi ja alkovaba mangokokteil veidi leevendasid seda teravust:
Ja siis oligi kontserdi aeg! Meiko jäi veel linna nautima, meie võtsime suuna Johan Cruijffi Arena poole. Meiko kontserdile ei tulnud, kuigi me oleks ka talle võinud pileti saada, aga ta ei olnud Coldplayst nii vaimustuses kui meie. Minul oli see ju lausa teine kord neid lives näha, esimene kord oli 2016. aastal Zürichis, kas mäletate?
Kas sa oled üldse välismaal, kui metrooga ei sõida?
Metrooselfi:
Väljaspool kanalipiirkonda on Amsterdam huvitavate disainmajade päralt:
Arena, siin me oleme:
Erinevalt maikuus nähtud Harry Stylesi kontserdist, oli siin korraldus parem. Staadionile sai erinevatest sissepääsudest ja meie ei pidanud ootama kauem kui 15 minutit. Esimest korda sain kogeda istekohtadelt kontserdi vaatamist, nii põnev! Staadioni tagumised ruumid olid rahulikud, ei olnud liiga palju rahvast. Kes soovis, sai osta nii burgereid, komme kui Coldplay nänni.
Nännist ostsin mina endale 15-eurosed kontserdi-kõrvaklapid. Ma ei suutnud, juba soojendusesinejate ajal oli müratase ligi 100 detsibelli, see oli kaugelt liiga palju. Mu kell hoiatas mind selle eest korduvalt.
Coldplay tuli peale umbes 3 tundi pärast seda, kui meie sinna jõudsime. See on tavaline ja meil polnud sellest midagi. Vaatasime, kuidas see suur plats inimestega täitub. Kokku oli meid eile ikkagi 60 000! Nii võimas, et praegugi tulevad külmavärinad peale, kui sellele mõtlen.
Coldplay ise oli lihtsalt puhas kuld. See muusika on minu jaoks kirjutatud. Ma olen Coldplayd kuulanud väga kaua, aastaid, aastakümneid isegi. Alustasin teismelisena, kuulasin neid üksinda oma ema majas keset koolivihikukuhja. Kuulasin neid siis, kui üliõpilasena anatoomiatuupimisest pausi võtsin, kui süda oli haiget saanud ja kui eufoorias tantsisin. Kuulasin neid kõikidel üksikutel jalutuskäikudel mööda Soome järvekaldaid. Kuulasin neid reisidel lennukis, oma esimeses kodus Tallinnas ja nüüd ka teises. Coldplay on minuga olnud kaua-kaua. Ma usun, et see oli nii enamike 60 000 jaoks, kes eile kohal olid, sest rahvas laulis kõik laulud kaasa. Maailmakodanike laulupidu.
Coldplay keskendus kontserdikorraldusega väga palju loodusele. Kasutasid taaskasutatavat energiat, need käepaelad, mis laulude ajal sünkroonis helendasid, olid tehtud lagunevast taimsest materjalist ja neid kasutati uuesti. Publikus oli 2 batuuti, mille peal hüpates sai energiat toota ning inimesed seda aktiivselt ka tegid. Mingitel teistel kontserditel olid ka jalgrattad selle jaoks. Suur osa tulust läheb looduskaitseorganisatsioonide toetusele ning kogu ootamisaja tutvustati videolt neid organisatsiooni, kellele Coldplay annetab. Väga ühendatud. Nende sõnum oli selge: "Vali armastus."
Coldplay on hästi humanistlik, aga väga tundeline. Helikeelelt pigem pop, kui rokk, aga mõlemat leidub parajal määral. Enamasti õhuline. Kui välja arvata soojendusbändid, siis ka kogu ootamise aja mängis õhuline muusika, peaaegu, et meditatiivnegi. Väga mõnus vibe, kindlasti mitte klassikalise rokk-kontserdi oma.
Nad tegid kõik lood, mida soovisin. "Yellow", "The Scientist", "Charlie Brown", "Hymn for the Weekend", "Don't Panic" (ah, milline nostalgia! Tartu-aastad Kopli tänavas tulid niimoodi flashbackina meelde, et vähe pole), "Sky Full of Stars" (selle ajal palusid kõigil telefonid ära panna ja lihtsalt nautida, mis oli väga-väga ilus) ja loomulikult "Fix You". Ma olen selle muusikaga üles kasvanud. See on minu muusika.
Nautisime Kristiga täiel rinnal ja kui kontsert lõppes, siis istusime ja ootasime ja vaatasime, kuidas massid lahkuvad. Arena jäi tühjaks, hiiglaslikuks. Meie olime õnnelikud.
Kui lõpuks välja jõudsime, siis ei olnud võimalik taksot tellida, sest kõik oli umbes. Jalutasime bussijaama ning läksime bussiga oma AirBnB lähedale ning lõpuks kõndisime 30 minutit koju. Vihma kallas, tuul puhus, aga meil oli suva. Naersime ja kõndisime mööda valgustatud rattateid, kuigi ümberringi oli täiesti pime.
Ja kujutate ette? Koju jõudes oli Meiko meile romantilise õhtusöögi valmis pannud. Küünlad ja vein ja juust ja sink ja moos ja... God, kuidas ma armastan häid mehi.
Eilne päev oli täiuslik.
No comments:
Post a Comment