Tallinna Loomaaed

Tavaliselt tuleb mul Tallinna loomaaia peale mõteldes ühe esimese asjana meelde eesti kultusfilm "Siin me oleme" oma käibefraasiks saanud lausega "Kui me Tallinnasse lähme, lähme kohvikusse ja loomaaeda..." Kuigi olen siin Tallinnas enam-vähem paikselt olnud juba varsti aasta otsa ja kohvikuid on saadud külastada küll, polnud ma veel kordagi selle aja jooksul loomaaeda jõudnud. Miks mitte teha seda siis ka hoopis kevadel, kui külastajaid on vähe ja saab rahus loomi vaadata?

Tallinna Loomaaias käisin oma õepoja Timiga. Timil oli kaasas tõukeratas, mis teda kiirelt läbi loomaaia viis. Lapsevanematele - tõukekas on väga hea variant, sest tõenäoliselt jääks nendes väikestes jalakestes jaksu veidi väheseks, et tervet loomaaeda läbi jalutada.

Kuigi oleme kevadise pööripäeva ajas, siis ilmad on ikka veel külmad ja väljas olla ning Tallinna tuulega juttu rääkida ei ole just üks mu lemmiktegevusi. Seega olime enamuse ajast soojades majades. Ja soojas mõnusas kohas loomi vaadata on üks mu lemmiktegevusi kohe kindlasti.

Surikaadid taas (Londoni flashback):

Läbi musta klaasi suutis mu uus objektiiv ikkagi selle välja võluda:

Ma mäletan, et väiksena vaatasin alati džungliraamatutest tuukani pilte, nad on ikka metsikult vinged linnud:

Pärast esimest sooja maja läksime kiirelt kohe järgmisesse, kus olid krokodillid, kalad ning veel ahve. Inimestest primaate polnud pea ühtegi. Milline luksus on jälgida koos õepojaga kahekesi, kuidas šimpans turnib köiel ja kuidas alligaator sööb oma söögikest.

Üks mu lemmikpilte sellest päevast:

Tim rääkis juba sissepääsu juures, et tahab krokodilli näha. Mõlemad põrnitsesid teineteist väga arglikult:

Eesti talv on värvitu. Loomaaias on värviteraapia:

Vaatamata külmale jalutasime väljas ka. Kui need sisemajad olid ilusad ja mõnusad ja paistis, et loomadel oli piisavalt ruumi, siis välipuurid olid kõike muud kui need, mis nad olla võiksid. Siinkohal tekkis mul see alatine dilemma loomaaedade külastamisega üldse. Kas see on eetiline? Miks peavad teised elusolendid puuris istuma lihtsalt selleks, et need valged karvadeta ahvid neid vahtimas käia saaksid?

Pisarad tulevad silma:

Jääkarude elupaiga probleem on Tallinna Loomaaias juba pikalt. Õnneks Euroopa Liidu sätted suruvad peale ja loodetavasti saavad polaarmõmmid endale varsti paremad toad.

Suvel oleks see vaatepilt veel jubedam:

Ma saan muidugi aru, et vigastatud loomad ning juba vangistuses sündinud loomad ei suuda enam metsikus looduses hakkama saada ning nende toomine turvalisse kohta on ehk põhjendatud ka. Siiski eelistaksin näha loomi ja linde nende looduslikus elupaigas. Loomulikult oleks siis jälle küsimuseks iseenda turvalisus. Raske elu.

Hall Eesti talv ja Tallinna tiiger Piiga:

Kolmandas soojas majas elasid maod, närilised, jõehobu, ninasarvik, kilpkonnad ja... elevandid!

Jõehobu lillede taustal porgandeid näksimas:

Kilpkonnapere:

Küsisin Timi käest, kas ma võin ta pildid internetti panna. Ta lubas ainult sel tingimusel, kui tema ka minust pilti saab teha:

Kogu külastuse üks vingemaid hetki oli näha, kuidas elevandid õhtuks tuppa tulevad ja kuidas neid pestakse. Selleks on vaja vähemalt kolme inimest:

Vantsu andis kordamööda jalgu, nii armas! Maniküüriaeg:

Tallinna Loomaaia läänevärav on ka nüüd korda tehtud. Sinna on paigutatud lisaks õpperuumidele ka laste loomaaed. Praegu on see siseruumides. Me läksime sinna nii hilja, et ühtegi talitajat me ei näinud ja küülikuid puurist välja võtta ei saanud, aga kitsedele õnnestus ikka pai teha.

Tagasiteel mängisime veitsa pildimängu:

Nii Eesti:

Keegi jättis vist talveks lõunamaale lendamata:

Veetsime loomaaias kokku umbes 3 tundi, suvel läheks vast kauemgi. Olen külastusega rahul. Kuigi ma ei poolda loomaaia ideed 100%, olen ikkagi õnnelik, et mul on võimalik oma elus näha lumeleopardi, jääkaru ja Prževalski hobuseid. Ma olen tänulik, et ainult nelja euro eest saan ma veeta mitu tundi troopilise kliimaga toas ning jälgida korallide vahel mängivaid kalu. Ma olen tänulik, et kogu maailma loodusest on killukesi meie oma Tallinnas ning fakt, et ma kõik mu riided pärast kitsede järgi haisesid, ei vähenda seda rõõmu.

Aitäh, Tallinna Loomaaed. Tulen varsti jälle :)