Kohal

Mallorcal on kokku 262 randa, seega kui tahta kõik ära külastada, siis läheks ligi 9 kuud. Me proovisime ikkagi ühe veel oma reisiplaanidesse mahutada, sest nii ilusat sinist vett Eestist ei leia... 

Hommikupoolikul saatsime aga ema ja Felixi kahekesi seiklema ja nautisime Villega rahu ja vaikust. Need kahekesi olemise hetked annavad väga palju juurde. Reis on nende tõttu hoopis erilisem, me oleme emale väga tänulikud, et ta seda meile võimaldab. 

Mina ja meie hoovis kasvav oliivipuu: 

Ema panime me muidugi ebamugavasse olukorda ja lasime GPS-i järgi ringi sõita, mida ta tavaliselt kunagi ei tee. Felix nimelt tahtis ühe mäe otsa minna, mida me kodunt kogu aeg näeme ja mille otsas on suur pall (ilmselt ilmajaam vms). Ega sinna pikk tee polnud, ainult 20 minutit. Ema siis võttiski selle Nissani ja poisi ja mäkketõus võis alata!

Taustalt paistab mägi, mille otsa Villega matkasime:

Hiljem ema mainis küll, et raske oli, aga ta sai imeliselt hakkama. Veetsid seal mäe otsas natuke aega, vaatasid pallikest ja kõndisid ringi. Felix poleks tahtnudki ära tulla, aga meil oli ju rannaskäik plaanis. 

Seekord sõitsime randa 40 minutit, täitsa mõnus aeg.

Kuna me Kagu-Mallorcal siiani väga käinud polnud, siis võtsimegi selle ette. Nagu ütlesin, siis randu on siin saarel ikka väga palju, seega valisin üsna suvaliselt, et võiksime minna Cala Mondrago randa ning sealjuures asuvasse rahvusparki. 

Parkisime veidi eemale ja jalutasime ringi. Enne Cala Mondrago randa oli rand nimega Playa Barca, mis muidu päris kenake, kuid mille rannabaaris oli eile ligi 200 metallisti, kõik musta riietatud. Päriselt ka. Oli vist mingi open mic või midagi, keegi seal laulis (kui seda laulmiseks saab nimetada), muusika oli väga vali. Nagu mingi rokk-kontsert eriti ilusas väikeses ja rahulikus rannas. See oli kõik nii sürreaalne, et ei osanudki seisukohta võtta, on see siis nüüd hea või halb. Ebameeldiv oli küll, muusika oli kaugelt liiga vali. 

Jalutasime natuke Playa Barca ümber ringi, käisime kaljude peal turnimas, kuid siis otsustasime, et läheme järgmisesse lahesoppi. Kuna Felix ei tahtnud väga kõndida (üllatus...) ja Villel olid plätad, siis nemad läksid mööda kõnniteed, kuid meie emaga otsustasime mööda randa turnida. 

See "rannamatk" oli nii ilus! Beež ja sinine, sinine ja beež... Teed seal päriselt ei olnud, me ikka tõesti turnisime, kuid saime hakkama. Nautisime vaateid ja sooja õhku. Eile polnud õnneks ka 30 kraadi, rohkem sellise Eesti suve moodi oli oma 23-kraadise ilmaga. 

Nende rannakaljude peal asuvates majades mõtlesin, et võiks elada küll. Privaatne tee "randa", kuhu nad vetteminekuks redelid olid pannud... Rahulik ja vaikne (kui just parasjagu rokk-kontserdit ei korraldata). Majad ise olid ka pigem moodsad ja korralikud. Millegipärast mulle nende vanade majade hurm ei mõju, armastan funktsionaalset ja korralikku, mugavat, töötavat süsteemi. Vanu maju on lahe vaadata, kuid ma ei taha sellistes elada. Eestis sama teema. 

Kui meie lõpuks järgmisesse randa jõudsime, millel nimeks Calo des Borgit, siis olid poisid juba ammu seal ja Felix oli jõudnud endale lausa 4 männikäbi koju viimiseks kokku korjata. Aga see vee värv... Uskumatu, et see looduslik on. 

Vahetasime Villega riided ja hüppasime kohe vette. Kui vööni vees olime, siis ütles üks mees meile kaldalt, et ärge minge, igal pool on meduusid. Hakkasime siis ringi vaatama ja tõesti - igal pool olid meduusid! Õhh, ronisime kiiresti välja. Ega tõesti kedagi vees polnud, kõik olid rannal. 

Ma ei teagi tegelikult, kas nende nimi on meduus või millimallikas: 

Üks mees rääkis meiega juttu, kes oli päris kõvasti kõrvetada saanud. Käed, jalad, torso oli kõik punaseid laike täis. Teine mees ütles, et samasugune olukord on igas rannas selles piirkonnas. Isegi siis, kui kaugemale merele minna, ikka on meduusid. No kurb küll, aga mis teha. Looduse vastu ei saa... Ütlesin mehele, et ma olen arst ja andsime talle ühe tableti antihistamiini. 

Istusime veidi aega niisama rannas. Felix korjas käbisid, ma proovisin sellel mini-rannaribal jalutada, aga lained tõid pidevalt meduuse kaldale ja ega ma väga ei tahtnud. Üsna pea tüdinesime sellest ära. 

Aga pole hullu, oligi lõunasöögi aeg. Ville ütles, et tal on pitsaisu. Santanyi linna oli meile samuti soovitatud, läksime siis sinna sööma. Ega viimane päev ongi mõistlik rahulikult võtta, sest reisipäevad on kurnavad, peab jõudu koguma. 

Tellisime 3 pitsat, friikaid, salatit ja eelroaks nachod ja guacamole. Ma ei teagi, mis suurusehullustus meile peale tuli, sest me vist ei söönud ära isegi poolt nendest pitsadest. Võtsime ülejäägi koju kaasa, aga praegu, kui seda postitust kirjutan, on see kõik juba prügikasti maandunud. Mul on alati väga kahju toitu raisata, aga mis sa teed. Magu pole prügikast. 

Halloween oli interjööris juba vägagi märgatav: 

Mõtlesin seal, et küll on ikka hea, et ema kaasa võtsime. Mitte, et meil kolmekesi tore poleks, aga ta lisab mingi vaibi, mis meie seltskonda hästi sobib: 

Jalutasime veidi linnas ringi ja panime postkaardid posti, käisime mõnes poes. Suveniiridest müüakse siin enamasti palju igasugu värvilisi nõusid, aga ka kotikesi ja riideid, kodukaunistusi. Söögiasjadest moose ja maitsesoolasid vist kõige rohkem, muud pole tähele pannud. 

Poekaunistused on imekaunid: 

Üldiselt aga on kõik need külakesed üsna samasugused, ei oskaks ühte teisest eristada. Kirik, beežid majad, rohelised aknakatted, kitsad tänavad, mingi plats välikohvikutega kusagil, kus pakutakse tapasid ja veini. Tavaline idüll. Rahulik külaelu. 

Mõtlesime pärast söömingut veel matkama minna, aga Ville väga ei viitsinud ja lõpuks vaatasime emaga, et üldse tibutama on hakanud, seega ei läinud ka meie. Veetsime aega kodus, võtsin ekstra aega Felixi jaoks, mängisime pätti ja politseid, ning issit ja last (mina olin laps, tema oli issi). Lõpuks tegin talle nalja ja hüppasin talle üllatuseks riietega vette ning kiskusin tema ka kaasa. :D Tal olid ujumisriided seljas juba tema enda soovil (millegi pärast ta neid ikka kasutab, kuigi haruharva käib ujumas). 

Elutoa diivanilt näeb apelsinide valmimist: 

Ville käis veelkord pesu pesemas. Eks me oleks saanud enam-vähem hakkama, kuid poisi riided olid väga mustad juba ja polnud raske seal pesumajas ära käia. Saigi Ville ka paar tundi täitsa oma aega, ta on Felixi osas suurema töö ära teinud siin reisil. 

See oli meie viimane päev Mallorcal. Nüüd oleme juba lennujaamas, aga koju me veel ei sõida!

Leidsin, mida otsisin

Eilne päev oli päev, mille pärast ma siia reisile tulin. Ise seda teadmata, nagu ikka. Nüüd on juba ükskõik, mida ülejäänud reis toob, sest ma olen leidnud, mida otsisin. 

Pea kõik artiklid, mis Mallorcast kirjutasid, ütlesid, et üks parimaid vaatamisväärsusi saarel on imekaunis Valldemossa külake keset mägesid. Ka vastused mu Instagrami-küsitluses jälgisid sama trendi. Tundub, et on tõesti oluline koht, kuhu minna. Peab ära käima. 

Me sõitsime sinna mägikülla poolteist tundi ja võite ette kujutada me pettumust, kui me külla sisse sõites mitte ühtegi parkimiskohta ei leidnud. Tõsilugu, muudkui tiirutasime ja tiirutasime ja tänavatel ega parklates polnudki mitte ühtegi kohta. Teisi tiirutavaid autosid oli samuti kümneid. Jõhker... Mida need vaesed kohalikud küll tundma peavad siin. 

Olime juba kogu Valldemossa plaanist loobumas, kui sõitsime veidi kaugemale ja saime sinna auto ära pargitud. Kui me juba siia tulime... 

Ville oli taas vapper rüütel ja ütles, et tema võib vabalt poisiga mänguväljakul mängida kuniks me emaga tiiru vanalinnas teeme. Ma küll pakkusin, et võime vabalt ka teistpidi teha, ta ütles, et tema jaoks pole see nii oluline. 

Nii me siis emaga jalutama läksime. No tõesti olid imekaunid tänavad oma mäevaadete, lillepottide ja roheliste aknaraamidega. Ma saan täiesti aru, miks see külake turistidele nii meeldib. See on muide siin piirkonnas olnud juba mitutuhat aastat... 

Ja loomulikult on katoliikliku Hispaania igas endast lugupidavas külakeses üks uhke kirik: 

Vaatasin seda külakest ja mõtlesin, et kas ma tahaks olla üks nendest kahetuhandest inimesest, kes seal elavad. Ja kui tahaks, siis mida ma seal teeksin? Sellises turistiaugus ei tule isegi kirjutamise tunnet peale. Aga mida muud seal teha? Poodi pidada? Restorani manageerida? Hotellis töötada? Kuidagi nagu nadid variandid, ei kutsu väga. 

Taimi võiksin kasvatada, olen ammu seda oskust omandada tahtnud. 

Ärge laske mu hästi kureeritud piltidest end petta, tegelikult polnud me seal üksinda. Rahvast oli tõesti väga palju: 

Kui meie jalutatud ja Ville ning Felix mängitud olid saanud, siis läksime edasi sööma. Ville oli meile ühe ilusama restorani välja vaadanud ning nautisime täiel rinnal. Tõesti äge kogemus - ilusad vaated, armas mänguplats lastele ja väga hea toit. Sõin vahelduseks kala, teised võtsid rebitud lihaga burgerid - imehead.

Mänguplatsil kasvasid muide mandlipuud ja Felix hakkas ühe teise poisi eeskujul mandleid katki kopsima, et söödavat osa sealt välja saada. Mitte, et ta ise oleks mandleid söönud - hoidku jumal selle eest... Talle lihtsalt meeldis kopsida. Saime siis ema ja Villega ise neid värskeid mandleid süüa. Elamus! 

Ja siis oligi Valldemossa aeg läbi. Jah, tõesti oli ilus. Kas just kõige ilusam koht, mida saarel näinud olime? No ei tea... Kaugelt liiga turistirohke minu maitsele. 

Edasi võtsime ette teise kaugema koha - Sa Calobra, mis samuti mu nimekirjas oli, aga seda eelkõige suurte kaljudega ranna tõttu, mida kindlasti näha tahtsin. Nii väga, et olin valmis selleks pooleteisetunniseks sõiduks, mis sinna minekuks kulus. 34 kilomeetrit ja poolteist tundi, see tähendab ainult üht - mägesid!  

Ja ma ütlen teile, sõbrad - see sõit oli kogu mu Mallorca kogemuse kõige ägedam asi. Kõige ilusam, kõige suurem, kõige võimsam, kõige liigutavam. Sõit ja rand nimega Torrent de Pareis. 

Mul pole midagi muud öelda, kui et maailm on suurem kui me ise. Me oleme nii tillukesed nende mägede taustal. Kuidas üldse saaks oma muresid tõsiselt võtta, kui on maailmas nii suuri kohti nagu see tee sinna Sa Calobrasse? Ma mõistan, et viljelen siin mingit "mägede-eskapismi", kuid ma ei saa sinna midagi parata, see tuleb automaatselt. 

Tee oli keeruline ja Ville ei saanud nii tihti peatuda, kui ma oleks tahtnud. Paar korda siiski sai ja nii ma seal teepervel pildistasin ühe käega, teise käega hoidsin seelikut, et see üles ei tõuseks - tuul oli nii tugev.

Aga mitte ainult mäed polnud eilse päeva parim osa. Tõesti, see rand ka. Ma lõpuks ei teagi, kumb mind rohkem mõjutas või oli see nende kombinatsioon, aga ma lahkusin sealt rannast täiesti teise tundega. Suurema, vabama, rahulikuma inimesena.  

Tee randa viis läbi mitme tunneli, muidu sinna mägede vahele polekski saanud, see oli nii eraldatud koht. Küll oleks tahtnud seal matkata. Mõtlesime isegi Villega, et kui kunagi peaks Mallorcale tagasi tulema, siis oleks see matkamiseks ja kahekesi. Siin on väga palju häid matkavõimalusi. 

Eile oli kogu saarel tuul väga tugev ja seega ka lained suured. Ma ei tahtnud üldse, et Ville nendesse suurtesse lainetesse ujuma läheks, aga ta läks ikkagi. Ta on muidugi väga hea ujuja ka, aga hirmus oli ikka. Me oleme nende lainete ja kaljudega võrreldes ju nagu sipelgad... Aga ära ta käis ja hakkama sai, seega kõik oligi korras. 

Tagasi sõitsime transis. Vähemalt mina seda olin. Kuulasime taaskord kordamööda muusikat, nautisime päikeseloojangut ja olime päevaga rahul. Mallorca kõige tähtsam vaatamisväärsus sai vaadatud.