Nagu õudusfilmis

Eile ärkasime hilja oma ära läinud hääle ja valutavate lihastega. See on see kontserdikülastaja elu. Uimerdasime, Kristi tegi veidi tööd, mina kirjutasin blogi. Toast välja jõudsime umbes kella 11 paiku. Little did we know, et sellest üsna tavalisest hommikust saab väga sürreaalne päev, millega võiks alata iga õudusfilm. 

Olin meile selleks reisiks valmis vaadanud igasugu vaatamiväärsusi. Ei plaaninud kõiki külastada, vaid valida vastaval hetkel selle järgi, mis tunne on. Kuna esmaspäeviti olid Aarhusi lahedad muuseumid kinni, siis tuli vaadata midagi muud. Ka matkarajad ei olnud väsinud olekus väga kutsuvad. Samas oli midagi, milles oli nii muuseumi kui matkarada, aga samas polnud nii palju pingutust nõudev, seega sobis ilusasti. Selle koha nimi oli Deep Forest Art Land ja see asus Jüütimaa keskel, meist pooleteise sõidutunni kaugusel. 

Alustuseks sai aga Kristi esimest korda elus autoga sõitmist proovida. Tuleb ikka mugavustsoonist välja astuda, onju? Väga hästi tuli tal välja seal põldude vahel: 

Põlde oli väga palju, aeg-ajalt tundus, et Taani ongi üks kollane rapsipõld: 

Deep Forest Art Land ehk Metsasügavuse Kunstimaa on 2010. aastal loodud projekt - vabaõhu-kunstimuuseum, mille eesmärk on panna tööle inimese loovus ja kasutada selleks justnimelt loodust. Nad lubasid, et Kunstimaal õpid lisaks kunstile ka midagi uut enda kohta. 

Kõndisime kogu muuseumi läbi ja see võttis 2 tundi. Ausalt, see on kõige sürreaalsem kunstimuuseum, kus kunagi käinud olen. Osa eksponaatidest olid veidrad, osa võikad, osa hirmutavad ning väga paljud mõtlemapanevad. Kohati oli tunne nagu kõnniks filmis Stalker. Igasugused ulmefilmistsenaariumid tulid pähe. Vaadake ise, mis kummalisi asju seal näidati. 

Hiiglaslik urn keset metsa: 

This is not the sign you're looking for:

Stephen King äkki? 

Mina oma kosmoselaeva poole tatsamas: 

Elu pärast inimesi (jah, see on eksponaat): 

Kes ära tunneb?

See muuseum oli kindlasti väärt seda poolteist tundi sõitu. Imeäge kogemus. Tuleb Eestisse ka püsti panna, juba pidasime selles osas Kristiga plaane. 

Lõunasöögiks otsis Kristi meile restorani väikeses linnakeses. Ei mäletagi, mis linna nimi oli, aga see oli sarnane kõigi teiste väikelinnadega, kust eile läbi sõitsime. Selline see Taani väikelinnavaade ongi: 

Lõunasöögiks võtsime burgerid - mina vegeburgeri ja Kristi klassikalise. Väga suur ports, ei jõudnud vaatamata 2-tunnisele tampimisele metsateel seda toitu ära süüa. Taanlastel läheb ratastega sõitmisele vist nii palju energiat, et nemad jõuavad. :D 

Edasi liikusime veelgi läände, Jüütimaa läänepoolsele rannikule ookeani juurde, et tutvuda järjekordse sürreaalse väljapanekuga, mil nimeks Men At Sea. 

Tegemist on 1995. aastal valminud 4 suure valge mehekujuga, mis olid mõeldud Esbjergi linna 100. sünnipäevakingiks. Need mehed on ka midagi, mida näevad merelt kõik laevad, kes Esbjergi tulevad. Samas plakat kujude juures jahus midagi kapitalismist kui kõige kurja juurest ja muud sellist... Kummaline. Väga kummaline. 

Mina meestega, et suurustest aru saaksite: 

Taanis on päris palju tunda tõusu ja mõõna ja eile, kui ookeani juurde jõudsime, oli mõõn. Kullakaevajad otsisid oma metallidetektoritega väärtuslikku, meie jalutasime niisama ringi ja lõdisesime tuules. Päris külm oli ikka. Metalliotsijad olid samuti nagu kusagilt filmist: 

Aga ilus oli ka. 

Otsustasime, et käime enne kojusõitu veel ühe vaatamisväärsuse juures - Ribe linnas. Ribe on juttude järgi Taani kõige vanem asula. 

Ribes elab vaid 8000 inimest, aga turuplats olevat selles piirkonnas olnud juba 8. sajandi alguses. Aeg saab ikka teise tähenduse kohe. 1200 aastat... Nii kaua. Oma 34 aastaga oleme Kristiga veel sündimata beebid. 

Talade viltuse oleku järgi saab aru, kui vana see maja tegelikult on: 

Kuulus Ribe katedraal, kuhu sisse ei saanud, sest Põhjamaadele omaselt on kõik endast lugupidavad kohad hiljemalt kella kuueks tegevuse lõpetanud: 

Jalutasime niisama ringi. Majad olid nunnud, golden hour kah. Inimesi oli niiiii vähe, kõik olid ilmselt kodus teleka ees juba, kuigi kell polnud veel seitsegi. Üks vahvliputka oli õnneks lahti, astusime sisse ja proovisime Belgia vahvlit ning pehmet jäätist. Täitsa mõnusa struktuuriga, aga minu jaoks liiga magus. Sõin ainult poole. 

Kodutee kulges rahulikult muusika saatel. Kristi tegi pleilisti, ajasime niisama juttu, aeg läks kiiresti. Kodupõldude vahel sai Kristi jälle zombie apocalypsiks valmistuda oma autojuhtimise oskuseid treenides. Ma arvan, et kui zombid tulevad, siis ta saab hakkama küll. 

Eelmisel päeval olime avastanud, et dušš oli katki läinud, omanikud olid uue meile trepi peale jätnud. Kinnisvaramutid nagu me oleme, hakkasime siis dušiotsikut vahetama. Alguses tundus, et ei saagi hakkama, aga rätiku abil sai korda. Jah, võime kortereid omada küll. 

Viimane kummaline asi, mis sel päeval juhtus, oli see, et keset õhtust jutuajamist läks elekter ära. Maja oli täiesti pime. Kuna see on maakoht, siis no ikka kottpime. Väljas polnud mingeid lampe ega eile polnud ka kuuvalgust. Sel hetkel oli küll tunne, et kas see on see koht, kus mõrvar välja ilmub? Mõrvarit siiski ei tulnud, rääkisime pimedas kuni enam ei jaksanud ja läksime väga hilja magama. Sürreaalne, aga nauditav päev sellegipoolest.