Thursday, January 10, 2019

Minu reisimise TO GO

Need Havai reisi olid nii mõneski mõttes sarnased - mõlemad tekitasid tunde, et olen kodus. Olen kodus Eestis ja olen kodus Havail. Kodutunne oli nii hea, et tõesti pärast sellist reisimist ei oskagi millestki uuest unistada. Enam ei tundunud huvitav ei Aasia ega Austraalia, ei Aafrika safarid ega Machu Picchu varemed. Tahtsin ainult kodus olla - kas siis Eestis või Havail.

Nüüd kui kuu aega tagasitulekust möödas on, on uued sihid seatud. Uute sihtide seadmisega tekkis mul aga hoopis uus tunne - kogu maailm on valla! Õigemini see ei olegi ju midagi uut, samasugust tunnet olen tundnud varem ka, kuid Havai reisid kuidagi varjutasid selle minu jaoks mingiks ajaks. Nüüd aga on see taasavastatud uus energia vallutanud mind tervenisti ning põnevustundega südames kirjutan siia järgmist nimekirja - mida ma maailmas kindlasti näha ja teha tahaksin?

"Kõike," oleks lühike vastus. Proovin siiski 10 kõige suuremat soovi välja valida. Ütlen kohe, et järjekord pole oluline, nii detailseks ma minna ei oskakski.

1. Uus-Meremaa. Ma tahan näha neid mägesid ja rohelust ja kliima vaheldumist ja haruldasi linde-loomi. Tahan jalutada kõige puhtamatel tänavatel. Tahan külastada "Kääbiku" muuseumi, kuigi ma pole just eriline LOTRi fänn (st meeldib, aga mitte väga palju). Tahan vaadata lambaid muru söömas, taustaks lumevalged mäed. Tahan näha kiivisid ringi jalutamas. Tahan imetleda maooride rahvatantsu. Tahan Erikaga pubis õlled teha ja vanu aegu meenutada. Tahan Villega roadtrippida nagu meile ikka teha meeldib. Tahan matkata-matkata-matkata.



2. Hiina. Mingil kummalisel kombel olen ennast viimased paar aastat ikka ja jälle Hiina peale mõtlemast leidnud. Hiina on küll ilmatuma suur, kuid on mõned asjad, millele ma mõtlen rohkem. Näiteks sellele, et tahan näha hiigelsuuri linnu täis inimesi, kes minu jaoks kõik samasugused välja näevad. Tahan tutvuda kultuuriga, mis on 5000 aastat vana. Tahan külastada muuseume, näha terrakota-sõdalasi, näha Suurt Hiina Müüri. Tahan näha mägesid ja maastikke, eriti Zhangjiajie National Forest Parki. Tahan kaubelda turul väikese hiina daamiga. Tahan süüa hiina toitu Hiinas.



3. Mehhiko. Ühel aastal oleksime me peaaegu Villega Mehhikosse läinud, olime valmis vaadanud marsruudi ja sooduspiletid, ainult, et sooduspiletid lõppesid otsa enne kui me nendeni jõudsime. Marsruut ja plaan on aga ikka veel alles ning südames ka. Nimelt - meid ootavad ilusad-ilusad rannad, iidsed püramiidid džunglis, suurepärane toit, hispaaniakeelne väga väljendusrikas muusika, kaunid rahvariided, sõbralikud inimesed. Ville saaks surfata ja mina tunda tunnet, mis peegeldub Carlos Castaneda raamatutes, mis kindlasti mu jaoks üheks lemmiksarjaks on.



4. Jaapan. Jaapanit olen tahtnud külastada tõesti juba väga ammu. Mul on lausa vaja näha Tokyot ja Kyotot ja inimesi-inimesi-inimesi. Tahan näha uut modernset tipptehnoloogilist inimeste konglomeraati ja samal ajal külastada kõiki neid ilusaid templeid. Tahan näha tänaval kõndivaid animeriietes tüdrukuid ning ka traditsioonilisi rõivaid kandvaid naisi. Tahan juua teed ja süüa õhtusööki rätsepistes või põlvitades madala laua tagant. Tahan külastada Hiroshimat. Tahan jalutada bambusmetsas ning teha Nara pargis hirvedele pai. Tahan laulda karaoket. Tahan süüa sushit. Jah, Jaapanit ootan ma väga!



5. Usbekistan. Alates sellest, kui nägin pilte Samarkandist, ei suuda ma seda mõtet enam oma peast välja saada. Kui ilusad võivad need sini-kullased mustrid olla? Lõpmatult ilusad ja seda pean küll oma silmaga näha saama. Lisaks tõmbab mind kohutavalt tugevalt asjaolu, et ma Kesk-Aasiast nii vähe tean. Hiinast ja Mehhikost ja Uus-Meremaast on ikka filme nähtud ja mingigi ettekujutus on olemas, aga Kesk-Aasia on palju kaugem, kuigi füüsiliselt lähemal. Vahel loen Susanna blogi ja harin end Lähis-Ida ning Euraasia mandri kohta laiemalt, kuid ausalt öeldes olen ma ikka üsna teadmatu ja seda viga tuleb parandada.



6. Austraalia. No kes saaks ära öelda koaaladele ja kängurutele ja Uluru "kivile"? Kes saaks ära öelda lapsepõlve turvatundele "Kodus ja võõrsil" näol? Kes saaks ära öelda surfamisele ja kõikide nende sõpradega kohtumisele, kes parasjagu Austraalias on? (Okei, väga palju enam ei ole, aga mõni ikka - Liivika ja Roel näiteks) Kes saaks ära öelda kirjutamast oma lemmikblogijale ja küsimast võimalust teha perepilte? Oh, Austraaliakene... Rääkisin siin ükspäev ühe 30 aastat vanema kolleegiga, kes muidu väga eestimeelne on, kuid Melbourne'i kohta ütles, et kui talle antaks võimalus, siis koliks Kohe. Pean selle tunde järgi kontrollima. Austraalia on üks koht, mille kohta ma olen päris kindel, et seda kindlasti lähima 5 aasta jooksul külastatud saab. Okei, võib-olla ka kümne. :D



7. Brasiilia. Kui mul keskkoolis raskemad ajad peale tulid, siis millegi pärast vaatasin ma lohutuseks ikka Brasiilia pilte. Tegin neist isegi desktopi kollektsiooni, vaheldusid teised iga 30 sekundi tagant. Unistasin sellest, kuidas tuukanit kohtan ja kuidas rannas jalutan ja kuidas sambakarnevalil mitte sambat tantsida osates ikka kaasa tantsin, kuidas mängin kitarri ja jalutan džunglis ja naudin uut kultuuri. Jobim mängis keskkoolis vahetpidamata kõlaritest oma armsat muusikat ning peab tunnistama, et kuulan seda praegugi tihtilugu (selle peale avasin Spotify ja vajutasin play). Oh, milline kodutunne. Brasiilia, tulen su juurde.



8. Tai. Mul on vaja käia Bangkoki templites ja ära näha kogu kuld ning lamavad ja mittelamavad Buddhad. Loomulikult igatsen ma odava Aasia tänavatoidu järele, puuviljade lõhn ning maitse on seal hoopis teistsugused. Tahan veelkord kogeda paadireise nagu Langkawil sõites mängiste kaljude vahel keset türkiissinist vett. Pean külastama Valget Templit ja sööma palju litšisid. Tahan teada, kas mulle meeldib Tai sama palju kui Kaarlile ja Kaidile, kas naudin Bangkoki sama palju kui Toomas. Tahan teada, millest teised sõbrad ja tuttavad räägivad, kui Taid kiidavad!



9. Kanaari saared. Kõige lähedasem sihtkoht Eestile, mida kindlasti külastada on vaja. :D Ma tegelikult pean seal käima selle pärast, et näha, kas see on sobiv koht, kuhu talvekodu luua. Tenerifel elab näiteks väga palju eestlasi ja nii mõnigi tuttav veedab seal talved. Isegi Mallukas elas kuu aega Tenerifel! Piltide pealt tundub samuti, et on mägesid, on päikest, on ilusat ookeani. Kuid olgem ausad, ega õiget maiku ikka suhu ei saa enne, kui pole ise käinud. Ma tegelikult kaalusin sinna ka pulmareisile minna, kuid Madeira jõudis ette. Mul on isegi üks AirBnB välja vaadatud, kuhu ma niiiii väga minna tahaks, tõesti, salvestasin isegi pildid arvutisse. Mitte ükski teine AirBnB pole mind nii tõmmanud nagu see kaljumaja seal. Sinna mahub 6-8 inimest... Kambalisi? 



10. USA. Jah, USAst on mul kõige rohkem postitusi siin blogis, kuid ma ei saa midagi parata, peab veel minema. Nii palju on veel käimata! Tegemist on ikkagi hiigelsuure riigiga. Mu unistus on teha vähemalt kaks roadtrippi: üks idarannikult läänerannikule ja teine mööda läänerannikut põhja-lõunasuunal. Tahan imetleda San Fransisco künkalisi tänavaid, lõpuks ometi näha Antiloobi kanjonit, teha pilti Valgest Majast, ööbida Lõunaosariigi traditsioonilises puidust majas ja sõita suurte roheliste puude all lahtise katusega autoga. Tahan külastada kõiki muuseume New Yorkis, mida ma eelmine kord teha ei jõudnud, tahan ööbida ühes õiges teeäärses motellis. Tahan näha, kas "keskel" polegi muud kui põllud. Tahan külastada Florida kosmosekeskust - seda ma tahan veel nii-nii väga! Oh, neid USA reise saaks vist lõputult teha...



Kuidas tundub? Pigem jah või pigem ei? Kuhu teie kindlasti minna tahaksite?

*Seekord on kõik pildid võetud Googlest

4 comments:

Kristi said...

Ma pole Euroopast välja reisinud (v.a. St.Peterburg, kui see loeb), nii et pmst sooviks ma neid kõiki kohti näha :D Kanaari saared ja Tenerife võib-olla mitte esmajärjekorras, sest Hispaaniast on mul täielik üleküllastus, aga kui kuskile villakene endale osta, siis vist tõesti sinna.

Saara said...

Mul endal oli ka päris mitmeid aastaid tunne, et "Tenefife - palun ei". Tundus nii igav ja loodus selline kuiv ja mägine ja eriti eemaletõukav oli tunne, et see mingi hull peosaar on, kus kõik ainult klubides elavadki. Nüüd, kui lugusid ja näiteid on rohkem, siis on täitsa isu tulnud. Sama on Taiga... Peab ikka ära nägema.
Kuhu esimesena läheksid, kui ükskõik, kuhu tasuta piletid antaks?

Kristi said...

Jaa, ma olin isegi üllatunud, et sa Tais pole käinud (ma ka pole), see tundub nii basic riik, kus enamus eestlasi on nüüdseks käinud... :D
Kui saaks tasuta piletid, siis läheksin ilmselt oma täditütrele Washington D. C.-sse külla :) USA bucket listis on veel New York, San Francisco, Seattle ja üks ehtne roadtrip meeldiks ka mulle.

Saara said...

Ilmselt on asi ikkagi selles ka, et kui kõik käivad, siis ei tahagi minna, tahaks hoopis midagi uut kogeda. Ehk peaks oma uhkuse alla neelama. :D
Washington D.C. on megalt hea valik! Ma ise pole suurem soovija olnud sinna, aga jälle, kultuur mõjutab - mulle väga meeldib "House of Cards" sari ja see on küll tekitanud tunde, et minemata ei saa jätta. Muidugi ülilahe on, kui saab kellelegi külla minna, kes seal päriselt elab. See "päris elu" kogemus on hoopis muud, kui ainult hotellitoas ja turistikate vahel olla. Ehk selle pärast mulle see esimene USA reis ka nii suure elamuse pakkus, et Couchsurfisin kogu reisi... Enam vist ei julgeks. :D Aga meelde jääb elu lõpuni.