Eile oli täiesti täiesti suurepärane päev: käisime Triinu ja Oliveriga matkamas. Mäed on eestlaste jaoks ikka midagi eksootilist olnud. Suured ja aukartustäratavad, eksole? Minule igatahes tundub küll nii. Ükskõik, kui palju ma mägesid ka näinud ei oleks, ikka on nad midagi täiesti erilist.
Hommik algas rongis. Veidi udune ja hall, aga change of scenery mõjus lummavalt:
Edasi jõudsime Walenstadti. Väike linn, kust meie 11-kilomeetrine matk alguse sai. Mis tunne oleks küll elada mägede all? Midagi nii võimsat pea kohal kõikumas. Turvaline? Väike? Rahulik? Ühegi kohalikuga seekord juttu ei rääkinud.
Vaatasime isegi kirikusse sisse:
Matk ise oli sellise lameda maa peal kõndima harjunud inimese jaoks nagu mina ikka väikestviisi pingutus. No tegelikult, ma olin suht läbi. Tõus võttis võhmale, niiet selg oli läbimärg. Liikusime muidugi üsna aeglaselt. T ja O rääkisid, et kui suunaval sildil on kirjas, et raja läbimiseks läheb 3 tundi, siis meil läheb vähemalt 5. No nii umbes juhtuski :) Šveitslased on väga heas vormis, isegi vanainimesed liikusid kiiremini kui meie :D
Ja siis see vaade. Roheline rohi ja lumes puud taustal. Kui kaunis... Alguses oli päris hall, mis tekitas sellise mõnusa sumbuse tunde, hiljem tuli päike ka välja ja mägesid nägi paremini. Lihtsalt eriti eriti ilus. Mul tekkis kohe tunne, et minu ettekujutus tüüpilisest šveitsist saab kinnitust.
Järvekesest sõitsime üle paadiga, mis andis meile suurepärase vaate tagasi matkarajale. Ma olin täiesti joovastuses selleks hetkeks. Ilusilusilus!
7 tundi matka algusest hiljem olime Zürichis tagasi. Otsustasime end premeerida hea ja paremaga ja teha õhtusöögiks midagi mõnusat.
Makroonid pidid siin paremad olema kui mujal. No see oleneb küll maitsest, aga minule isiklikult meeldisid väga. Proovisin kõigist ühe:
Triin valmistas meile kana- ja seenekastmega pasta. Pidulik õhtusöök ootas:
Pärast oli meil valikus kas taas filmi vaadata või niisama olla ja juttu rääkida. Valisime viimase. Hea valik, vestlesime tunde ühel kõige põnevamal teemal: kust tulevad haigused? Ütleme nii, et "mõttemustrid", "joogaülikool" ja "prootonpumba inhibiitorid" olid märksõnadeks. Väga huvitav arutelu, ma olen nii tänulik toredate ja tarkade vestluskaaslaste üle. Intellektuaalne vaidlushimu sai selleks õhtuks täielikult rahuldatud.
Nagu tsiviliseeritud vestlusõhtlule kombeks, jõime meiegi jutu kõrvale paar kokteili, see oli veel mingi eriline šveitsi jook, mille nime mul kahjuks meeles ei ole. Ilus punane igastahes:
Pärast paari ringi kõikide lemmiklaulude kuulamist youtube'st läks Oliver koju ja meie vajusime rampväsinutena oma vooditesse. Milline suurepärane päev.
Nüüd siia Soome tagasi jõudnud, vabandan, et aeglane postitaja olen. Homme teen viimase postituse ja kokkuvõtte. Taaskord - stay tuned!
No comments:
Post a Comment