Kui kolmapäeva lõpetasime sõprade pool käiguga, siis neljapäeva sellega alustasime. Käisime külas Jaan-Lauril, Maretil ja Sumel.
Jaan ja Ville teavad teineteist juba aastaid ja lisaks Peetri külastamisele oli ka Jaani ja Mareti ülevaatamine kindlalt meie reisi nädalakavas. Ei meie, Peetri pere ega ka Jaani pere siin Kagu-Eestis tegelikult ela, me kõik elame Tallinnas. Aga suvel on ju päike ja heinamaa…
Just sellise päikese ja heinamaa tunne mul eile oligi. Läksime külla ja lihtsalt olime. Jaan ja Maret olid nii ilusa laua valmis teinud, sõime ja rääkisime ja mängisime lastega. Mingi vahe lapsed magasid 2h, siis saime isegi neljakesi kõik korraga rahus vestelda ilma, et keegi parasjagu pättust teeks.
No küll võib inimene õnnelik olla ühe matkabussi üle... Käidud sai isegi armatuurlaua peal.
Kas teil on ka nii, et seal piirkonnas, kus parasjagu elate, väga vaatamisväärsusi vaatamas ei käi? :D Meie perel on kindlasti samad lood ja Jaanil ja Maretil ja Sumel ka. Seega oligi tore kõik koos Sarve Heaolutallu külla minna.
Sarve talu on väike loomaaed, seal on igasugu karvaseid ja sulelisi. Alustasime sulelistest. Hanesid oli palju, kanu omajagu, mööda aedikuid jalutasid uhkelt jaanalinnud, taamal oli näha võitluskukke… Kalkunite hääl ei lähe vist kunagi enam meelest.
Felix tahab hanedele porgandit anda:
Haned on väga segaduses:
Kõige eksootilisem loom kogu talu peale oli Lõuna-Ameerika vesirott, kes nägi välja nagu hiiglaslik merisiga paksu rotisabaga. Pilti tast head ei tulnud küll, aga vaatamisväärsuseks loen igal juhul.
Väga palju oli lambaid ja kitsesid. Olid kääbuslambad, angooravilla tootvad elukad, nii sarvedega kui sarvedeta variandid. Kääbuslambad olid mu lemmikud, no ikka maru nunnud teised. Kui kunagi maale elama peaks minema, võtan nad endale koduloomadeks.
Suured on ka armsad:
Nagu Alpakafarmiski, oli ka seal võimalik ühe euro eest loomadele proganditops kaasa haarata. Sel korral teadis Felix juba täpselt, mida tegema peab:
Aga oi, ta ehmatas, kui alpaka äkitselt pea talle sülle pani. :D
Alpakasid oli mitu tükki ning laamasid ka. Kusagil pidi veel üks eesel olema, kes isegi, et hammustavat, aga teda me ei näinud. Polnud ka hullu, on neid eesleid siin elus juba omajagu nähtud ka.
Lastele oli mänguplats ja Sume ja Felix lõbutsesid kahekesi rõõmsalt hiiglasliku batuudi peal:
Sarve talu ei jäänud päeva viimaseks vaatamisväärsuseks. Vaatasime Jaani soovitusel üle ka Hinni Kanjoni - ainukese koha Eestis, kus oja mõlemal kaldal liivakivipaljand on. Nagu välismaal lausa!
Hinni kanjon oli imeilus. Kõndida tohtis ainult laudteel, mida polnud väga pikalt. Koos parklast tulekuga on tehtav poole tunniga - ideaalne ka lastega matkajatele. Väga mõnus väike matkake meie põnnidega. Teiste lastevanematega on üldse hea reisida, sest nad saavad aru, et graafik käib vastavalt lapse olukorrale ja et tähtsad on uni ja söök ja topeltkomplekt riideid. Ka enda jaoks. :D
Kuna põnnid muutusid näljaseks, siis esialgu mõtlesime, et läheme pärast Hinnit koju ära, kuid Võrus õhtustamine kõlas ka sama hästi, seega Võru me valisimegi. Otsisime kohta, kus oleks lastenurk, noh, ilmselgelt, onju. Mul oli küll mitu Jaanuse pakutud kohta kirjas, aga lastenurga kohta meil info puudus ja otsustasime kindla peale välja minna. Valituks sai kohvik nimega Mantelahi.
Valik ei olnud edukas. :D Ütleks isegi, et selle aasta jubedaim söögikohaelamus. Me tellisime lasteprae (friikad ja kananagitsad), sibularõngad ja sooja salati. Jaan ja Maret tellisid rebitud lihaga burgeri ja tšeburekid. Viimased olid vist ainukesed söödavad asjad seal. No tõesti, nagu Jaan ütles, siis ei struktuuri ega maitset…
Aga Orbit loputab halva maitse alla. :D On teile enne Orbitit lauale pandud üldse?
Koju tulime siiski õnnelikena. Tore oli sõpradega ringi käia, tõeline puhkus. Aitäh, Jaan ja Maret ja Sume!
Päevast väsinud, oli Ville esimene soov ujumas käia. "Okei, ma vaatan last, sa käi ujumas" - väga klassikaline lause meie peres, "ujumas" asemel võib praktiliselt ükskõik, mis tegusõna panna. Ville siis läkski ujuma, aga paraku nii vähehaaval, kümne sentimeetri kaupa, üks aste korraga. Mina olin samal ajal Felixiga päikese käes ja mul hakkas sellest kõigest juba ilmatuma palav. Kui Ville lõpuks oma toimetustega valmis sai, võtsin ma seal samas kõik riided ära ja hüppasin vette. (Pererahvas, ma tean, et loete ja vabandan, et niimoodi alasti kohe sisse hüppasin, aga vast keegi ei näinud...) Oeh, küll see vesi oli hea.
Nüüd siis jõuame püändi juurde. Haarasin oma riided sülle sama kiirelt, kui nad enne maha olin ajanud. Ja mis juhtus... Selle krahmamisega kukkus mu telefon järve. Hüppasin ise kohe järele - ikkagi peaaegu, et sama tähtis kui oma laps. :D Ok, ok, väike nali. Aga järele ma hüppasin ja ära ta tõin. Väga ei muretsenud ka - pidi ju veekindel olema... Hiljem sain muidugi aru, et päris nii lihtne see ei ole. Kaamerad on veepiiskasid täis ja Face ID ei tööta. Ega ma ka sellest väga muserdatud ei ole tegelikult. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Konn ainult naeris mu üle:
No comments:
Post a Comment