Eilne hommik algas taaskord liiga vara - 6.30. No andke armu! Kahju oli ka sõpradest, kes selle kriiskamise peale vara üles pidid ärkama. Me küll hoiatasime neid eelnevalt. :D Hommikul pakkisime aga oma varaärganud poisiga asjad kokku ning Matsirannale saigi nägemist öeldud. Oli tore! Meid aga ootasid ees juba järgmised seiklused.
Esmalt kasutasime ära järgmise küllakutse. See küll päris ideaalne ei olnud, sest kuigi me venitasime nii palju kui saime, äratasin sõbranna ikkagi oma telefonikõnega alles ööunest. Olid teised poole ööni Rick ja Mortyt vaatanud. :D Sõime siis leevenduseks külapoe kohupiimatorti ja nautisime nende maakodu-tunnet.
Järgmine peatuspunkt oli taaskord 100% influencitud - mu beebigrupi emad on nii mitmeid pilte Alpakafarmist jaganud, et lisasin selle endalegi kaardile. Ega ma ise poleks selle peale tulnud vist, ma oskan ainult rabamatku guugeldada…
Alpakafarm oli tore, üsna väike tegelikult ja kõikide loomade ülevaatamine võttis umbes 40 minutit. Saab muidugi alati kauem peatuda, kuid kuumalaines päike lagipähe paistmas pole need alpakadki teab mis ilusad.
Aga tegelikult on nad nunnud küll. Alpakad on pärit Lõuna-Ameerikast, kus neid on juba 5000 aastat villa- ja lihaloomadena kasvatatud. Välimuselt sarnanevad veidi laamadele, kuid on väiksemad (ja nunnumad ka).
Felix jälgis huviga ka lambaid ja kitsesid, vutte ning jäneseid, kuid alpakad jätsid ikkagi suurima mulje, sest neid sai ise toita. Ühe euro eest jagati iga pere peale 1 tops porgandiviiludega, mida loomakestele toita sai. Osa neist viiludest sõi Felix muidugi ise ära, aga ka toitmine tuli hästi välja. Tore külaskäik, täitsa soovitan nii suurtele kui väikestele.
Ka traktor on olemas. See meeldis meie masinahuvilisele rohkem kui kõik loomad kokku:
Järgnev osa päevast oli kõige raskem. Kogu tee Matsirannast külaskäiguni ja edasi Alpakafarmi olime läbinud ju oma hiigelveosega, aga et mitte korrata seda esimese päeva viga, kus lapse uneajaks veel ööbimiskohas ei olnud, soovisime seekord kämperi varakult paika saada. Olime plaaninud suuna võtta Lemme poole, et seal siis taaskord loodust ja mereõhku nautida. Mida me ette näha ei osanud, oli tõsiasi, et Lemmes polnud kahte meetrit ka vaba pinda haagise jaoks. Tõesti, ma oleks pidanud sellest laagrist lausa pilti tegema: kogu metsaalune telke, kämpereid, inimesi täis. Igalt poolt kostus muusikat ja kilkeid ja kusagil undas prügiauto. Hullem asustus kui linnas!
Kuhu siis minna? Hakkasime Lemmest järjest põhjapoole tulema. Olin valmis vaadanud ka tasulisi kämpinguid. Aga Lepanina oli kinni, Metsaluiges olid kõik kohad lauspäikese käes, Kosmonautikas camperitele kohti polnud. Lõpuks leidsime Rannakodu - koha, kust saime 20 euro eest koha mändide alla. Sipelgaid ka polnud!
Rannakodus on küll selgelt liiga vähe personali sellise koha jaoks, kuid rand on neil oma, hinna sisse kuulub elektri ja vee kasutamine, saab käia vesiklosetiga vetsus ja lausa duši all. Lisaraha eest on võimalik laenutada SUPilauda, käia saunas, süüa nende poolt valmistatud hommikusööki.
Meie aga sõime lõunat jääkidest, mille omaenda külmkapist leidsime:
Üks mu salajasi eesmärke oli muidugi iga päev üks matk teha. Kohe sealsamas oligi Rannametsa-Tolkuse matkarada. Mõeldud-tehtud! Kogupikkuseks 2,2km - jõuame õhtu lõpuks ka selle ette võtta.
Felix sai üle pika aja matkakotist maailma avastada:
18m vaatlustorn oli muidugi kogu matkatee kõrgpunktiks sõna otseses mõttes. Näha oli Pärnu laht, metsad ja soo. Suur tunne!
Rannametsa-Tolkuse (või siis “tolguse” nagu ütleb Ville) rada oli selle poolest ka eriline, et esimest korda kõndis Felix osa matkateest oma kahel väikesel jalakesel ja paistab, et ta nautis seda väga.
Ka meie nautisime seda õhtust jalutuskäiku, kuigi pean RMKle märkuse tegema, et laudteed ja trepid olid kohati ikka väga halvas korras, lausa traumaohtlikult. Kui sellest mööda vaadata, oli kõik super.
Õhtu lõpuks käisime muidugi ujumas. Isegi meie rannapõlgur naeris ja mängis rõõmuga madalas vees. Ilus õhtu.
Ilusad mehed ka. Seda pilti vaadates tunnen sajaga, kuidas mul ikka vedanud on:
Felixi sain magama ilmselt ca tunniga, aga ega ma täpselt ei tea, jäin ka ise sinna tuttu. :D Ville oli mulle lausa sõnumi saatnud, et mis teed seal, magad vä? Kella 22 ajal ärkasin ikkagi üles, jätsin Felixi põõnama ja sain kämperist välja täpselt selleks hetkeks, et Villega rannas romantiliselt teiste paaridega koos päikeseloojangut vaadata. Olime kaisus, õhk oli jahe. See reis on mu ootused ületanud.
No comments:
Post a Comment