Oh, kus mul on hea tunne peal, kui eilsele mõtlen. Jah, eks lapsega reisimine on raske, aga reisimine on kokkuvõttes ikkagi üks paremaid asju elus.
Öö vastu reedet jäi muidugi lühikeseks. Felix magas natuke üle seitsme tunni, mis on sellise väikese juntsu jaoks selgelt liiga vähe, kahest suuremast juntsust rääkimata. Ka meie oleks tahtnud 9-tunnist und. Mis seal ikka, on nagu on. Hakkasime siis hommikusööki tegema. Ville tegi meie gaasipliidil endale teevett, mina sõin oma müslit lapse kausist, sest suuri kausse me ju kaasa ei võtnud. See on meil esimene kord. :D
Olles suur reisihuviline jälgin sotsiaalmeedia abil ka teisi reisiselle, eriti eestlasi. Thekinkstagram on konto, millel näeb ühte kahe lapsega reisivat perekonda. Nüüd, suveajal on nad seigelnud peamiselt Eestis ja neilt saingi inspiratsiooni, et Tuhu rabasse minna. Vaatasin pilte ja teadsin, et pean selle kogemuse saama. Seega Tuhu raba - siit me tuleme!
Ausaltöeldes läksin sinna küll ainult mina, sest teel Tuhusse jäi Felix magama ja Ville tšillis temaga autos kogu aja, mil mina rabas olin. Eks mul ole veidi süümekad ka ja pakkusin Villele, et teeme pärast vahetust, aga ega ta väga ei hoolinud. Tuhu rabamatkarada on ka vaid 1km, edasi-tagasi 2km, seega kaua mul ei läinud.
Tuhu on selles osas huvitav, et kuigi muidu on see raba nagu raba ikka, siis vaatetorn on väga eriline ja selle pärast ma sinna tegelikult läksingi. Torn on valminud RMK ja Kunstiakadeemia koostöös ja ausalt, kunstiline on see tõesti.
Kunst rabas:
Muus osas midagi üllatavat polnud. Rabas oli parme vähem ja needki hoidsin ma pritsipudeliga eemal. Igati mõnus jalutuskäik. Lastega minnes on ka hea, lühike tee.
Edasi käisime kahel mu kolleegil külas. Olin oma instagrammi pannud pildi Matsirannast ja selle peale rõõmustatigi meid küllakutsega. Võtsime selle hurraaga vastu! Kollegidel on imeilus oma kätega kordatehtud maja mere kaldal, suur aed, Austraalia lambakoer nimega Disko ning 8-kuune pojake. Idüll. :) Saime majatuuri (mu lemmikud!) ning verandal juttu ajada.
Lõunaks otsustasime, et läheme kambakesi Meremaa restorani sööma. See oli samuti üks hea otsus. Felix sai mänguväljakul mängida, meie alkovabasid kokteile nautida (võilillelimonaad oli päris äge) ja juttu ajada. Söögiks tulid ilusad pitsad, grillahven ja veise carpaccio salatiga. Puhkus.
Tagasi autosse minnes jäi meie väike puhkaja taas uinakusse. Mis teha, kui öösel magada ei mõisteta. Mina tahtsin aga Tõstamaa mõisa näha, millest Ville taaskord eriti vaimustunud ei olnud, seega kordasime hommikust mustrit, kus mina vaatamisväärsusega tutvusin ja Ville lapsega autos istus. Iik… Pakkusin talle taaskord, et teeme pärast vahetust, aga Ville ei viitsinud selle kuumaga kuhugi mõisa tatsama minna. Oli ikkagi 30 kraadi.
Mina igaljuhul läksin. 3 euro eest sain administraatori poolt loa uurida ringi igal pool, kus uksed lahti olid. Nii ma siis ringi jalutasin.
Väga suursugused trepid:
Paraku need suursugused trepid jäidki mõisakülastuse tipphetkeks. Kuna Tõstamaa mõisas asub kool, siis tegelikult ega see maja seest väga mõisa moodi välja ei näe. Õigemini peaks ütlema, et tegu on seguga ilusatest lagedest, mõnest muuseumieksemplarist ja linoleumpõrandatest. Ma tegelikult saan aru, et maju võiks ju kasutada ka, mis nad seisavad seal niisama ja mida muud sinna mõisasse siis teha kui koht, millest kõigile kasu on - koolimaja, aga samas on ikka veidi kurb ka, et need linoleumpõrandad endistes peenetes vastuvõturuumides maas on.
Ma ei olnud mõisas kaua, ainult umbes pool tunnikest. Käisin läbi keldris asuva kinokunsti muuseumi, vaatasin klassiruume ja “tantsusaali” ning piilusin katuse alla tööõpetuse ruumidesse. Tehtud.
Seejärel hakkas päris puhkus. Sõitsime tagasi Matsiranda, Ville sai tunnikese magada ja edasi sõime, olime supisoojas (ca 27 kraadi) vees ning otsisime sipelgate eest varju. Matsirannas on väga palju sipelgaid.
Enne Felixi uneaega tegime veel tiiru kohaliku küla Kulli keskusesse, mina sõin burksi ja friikaid ja Ville ja Felix avastasid laste mänguväljakul lennukimudelit, mis ekstra lastele uudistada on jäetud.
Tulevane piloot:
Ville hakkas Felixit magama panema kell 19.30, seekord õnnestus lausa 2 tunniga. Jee! Mina aga istusin selle aja rannal, esmalt üksi ja siis täiesti juhuslikult kohatud sõbra ja ta elukaaslasega. Ma olen selle üle nii-nii õnnelik. J ja M nägemine andis päevale täpselt selle õige lõpetuse. Vestlesime, mõtisklesime, naersime. Päike loojus.
Kõik on täiuslik.
2 comments:
Mõnus seiklus! :) mul on hästi algaja küsimused: kas Felixile võtsite ise reisivoodi kaasa või oli seal koht tema jaoks? Kas seal haagises tšillides palavaks ei lähe?
On jaa mõnus ja ikka täitsa uus kogemus. Felixile oma reisivoodit kaasas ei ole, kuigi kui kämper oleks piisavalt suur, siis oleks kindlalt võtnud. Siis magaks ta ilmselt paremini ka. Praegu on maganud nari alumises voodis ja Ville kõrval suures voodis.
Aga palavaks ei lähe, sest oleme varjus ja akendest käib õhk läbi ja aknad on terve öö lahti, sääsevõrgud ees. Päeval on valgustpeegeldavad kardinad, kui sõidame. Seega all chill igas mõttes. :)
Post a Comment