Teate, mis õnn meid eile tabas? Felix ärkas alles 8.45! Tahtis vist ka pühapäeva pidada. Asi küll muidugi päris nii ilus ei olnud, tegelikult hakkas ta päevaga pihta juba 5.50, kuid Villel õnnestus see varane linnuke tagasi magama saada ja me kõik olime ärgates väga palju rõõmsamad.
Kella üheteistkümneks polnud me veel Rannakülast lahkunud. Eks lahtine oli ka see, kas jääme sinna teiseks ööks või mitte. Otsustasime, et jääme - koht oli nii mõnus ja rahulik. Felix leidis endale naabripoisi näol sõbra ja mängisid seal isegi palli kahekesi. No kuhu me niimoodi läheme? :)
Päeva matk tuli siiski ära teha. Olin eilse jaoks plaaninud lühikese Pärnu Rannaniidu matkaraja, kuid kuna poeg jäi autos magama umbes 10 minutit enne Pärnut, siis otsustasime edasi sõita. Guugeldasin kiirelt välja, et Riisa matkarajal on lai tee kärude jaoks ja nii me sinna liikusime. Lastega peab ikka alati olema plaan B ja C ja D ja…
Riisa matkarada oli ikka nii tore. Riisa raba on osa Soomaast, suurest-suurest soomaastikust. Pikkust on sellel ringikujulisel rajal 4,8km, aga laia laudteed 1.2km, mida saab siis edasi-tagasi kõndida. Plaanisimegi selle väiksema otsa teha. Suur oli siiski me üllatus, kui mõistsime, et meie Easywalker mahub ka kitsama raja peale ja kuna laudtee oli veel metallvõrguga kaetud, siis lükkamine oli kerge ja turvaline. Ka tõuksi ja jooksurattaga on võimalik.
Väike vaatetornipeatus:
Lisaks ülihästi hoolitsetud matkateele tegi meile rõõmu ka ujumiskoht. Ilm oli, nagu ikka, kuum. 30 kraadi nagu Lõuna-Euroopas. Rabajärves ujumine, siit me tuleme! Parasjagu polnud inimesi ja läksime ilma riieteta. Ikkagi eestlased…
Väga õnnelik:
Felixi tõstsime ka sisse. Tema ei olnud nii õnnelik. :D
4,8 kilomeetrit on tegelikult ikka omajagu maad, kui laps juba peaaegu, et kärueast väljas on. Tegime siis talle rallit ja uurisime igat inimest, kes vastu tuli. Hea, et laiema teelõigu lõppu jätsime, oli põnevam maastik ja rohkem võimalusi rallitada.
Riisa ralli lõpuks olid meil kõhud ikka omajagu tühjad. Üks koht, mida Pärnumaa tripil kindlasti külastada tahtsin, oli Mona venüü - uus pitsakoht Pärnu linnas, mis pakub külalistele kiviahjus tehtud pitsasid.
Kuigi Mona venüü asutajad on mu tuttavad ja igati ägedad inimesed, siis olles ikkagi võimalikult objektiivne ütlen, et kindlalt sõin eile ühtesid paremaid pitsasid oma elus. Mahlased, paksud, piisava juustuga… Paistab, et ma polnud ainuke fänn, igasugu rahvast oli kohal, peamiselt küll rikkad ja ilusad. :D Ikkagi suvine Pärnu.
Teine suurepärane elamus Mona venüül lisaks toidule oli kohtumine Hannaga. See oli täiesti eksprompt, Hanna oli paar kuud tagasi Pärnusse kolinud ja oma vennale Mona osas appi tulnud. Oh, mis ägedate kohtumistega meid õnnistatud on see reis. Meenutasime Hannaga vanu aegu ja jagasime uusi. Ma olen tõesti rõõmus.
Felix ja Ville tegelesid samal ajal söömise ja niisama susserdamisega:
Kui Matsirannas reede õhtul J ja M rääkisime, jagasid nad meile oma elamust Pärnu kohalikust jäätisest. Otsustasime selle jätsipoe üles otsida. Helistasin veel korra uuesti ja küsisin täpselt järgi, sest polnudki nii lihtne. Lõpuks siiski õnnestus. Rosenberry jäätisel oli nii palju erinevaid maitseid, aga valisin lõpuks 3 välja: Virgin Mojito, kreemine rabarber ja kookosejäätis.
Need olid nii-nii head. Villele eriti magus ei meeldi ja niimoodi sattuski ta otsekohe hapukast Virgin Mojitost täiesti vaimustusse. Olin selle esialgu endale ostnud, kuid lõpuks sõin mina seda kreemist rabarberit, sest Ville keeldus Mojitot tagasi andmast. Kookose sõime kahepeale. See kõik toimus muidugi salaja esiistmel, et laps tagaistmel omale midagi nõudma ei hakkaks. #parenthacks :D
Tagasiteel jäi Felix magama ja kuna me teda üles äratada ei tahtnud, siis sõitsime Läti piiri äärde välja. Üle sealt ei saanud, kuid tore ikka kaugeltki Lätit näha. Kunagi võiks haagissuvilaga või matkabussiga Lätti ka minna nende ilusaid liivarandu nautima.
Praegu aga naudime oma kodust Pärnumaa rannakest. Vesi oli eile jätkuvalt 25 kraadi.
Üks põhjus, miks pelgasime esialgu eilseks Rannakodusse jääda, oli fakt, et 18.07 ehk eile õhtuks oli sinna samma planeeritud Jääääre kontsert. Kuna meil see põnn ju viie minutiga magama ei jää, siis kartsime, et kontserdi taustal võib asi veel hullem olla kui tavaliselt.
Õnneks mõtlesime ümber ja otsustasime mitte ainult jääda, vaid ka kontserdile minna. Kuidas siis teistmoodi, kui see tuuakse sulle lausa koduukse ette kätte? Ja veel ilma sääskede, parmude ja külmata! Jäääär tegelikult ei ole selline ansambel, kelle kontserdile ma minna olen ihaldanud, kuigi tean nii mitmeidki nende lugusid ja sõnugi peast. Sellele vaatamata oli südamlik ja nostalgiline. Jääääre lugusid sai kuulatud väga ammu, üle 10 aasta tagasi, kui mitte rohkem.
Felixile oli see esimene kontserdikogemus elus. Ta nautis plaksutamist ja tundus, et veidi ikkagi kuulas muusikat ka. Kuigi jah, peamine aur läks sigaduste korraldamisele. Näiteks hakkasime Villega just paari tantsusammu tegema kui see kutt meist paar meetrit eemal prügikasti ümber ajas. Siis sai ta kuidagi Ville rahakoti kätte ja proovis pangakaarti terrassilaudade vahele toppida. Siis leidis ta hoopis ühe teise prügikasti ja hakkas sealt välja ulatuvat kilekotti limpsima... Tavaline elu mürsikuga. Tavaline eriline elu.
Magama saime vaatamata pooleliolevast kontserdist üsna kiiresti. Ville jäi veel välja ja tegi baaris ühe viskigi, mina juba põõnasin koos selle põnniga. See oli ainuke õhtu, kus ma päikeseloojangut ei näinud, aga loen pühapäeva ikkagi igati kordaläinud päevaks.
No comments:
Post a Comment