Kes ei oleks kuulnud Rummust, välismaise hõnguga Eestimaa nurgakesest, kus vesi on türkiissinine ja täiesti läbipaistev, sukelduda saab varemete juurde ning tuhamängi meenutab pigem mingeid hiiglaslikke kõrbekaljusid? Enamik ilmselt teab, millest räägin. Sellest:
Rummu karjääri kohta ütleb Vikipeedia järgmist: Tegemist on mahajäetud karjääriga Harjumaal, kus kaevandati Vasalemma paekivi, mida tuntakse paremini Vasalemma marmorina. Tööjõuks kasutati seal samas asuva Murru vangla vange. Kaevandamine lõpetati üheksakümnendatel ja Murru vangla suleti 2012. Rummu asub Tallinnast umbes 50km kaugusel.
Rummu tehisjärvel korraldatavatest SUPimatkadest olin tegelikult varemgi kuulnud, aga selle ürituse broneerimine ei jõudnud kuidagi mu to do listi. Kui Marju välja hõikas, et ta on minemas ja et kes kaasa tahab tulla, siis olin käpp. Meiega tuli veel Liis ja niimoodi kolmekesi pühapäeval oma lapsed meestega jätsime ning seiklema tulimegi.
Matka korraldas selline tegija nagu Suppama. Ostsime piletid nende kodulehelt ja saimegi kinnituse, et pühapäeval kell 10 algavale 3-tunnisele matkale on meil kohad olemas. Kuna kohal pidi olema 9.30, siis tulimegi varem, vahetasime auto varjus riided ära ja astusime julgelt Ave juurde, kes parasjagu laudu täis pumpas. Sõitsime nimelt täispuhutavate aerusurfilaudadega. Äge! Avest oli küll veidi kahju, sest ta pidi üksi 18-liikmelist gruppi haldama ning see selgelt ei ole ühe inimese töö. Aitasime teda veidike. :)
Matkal oli nii neid, kas varem korduvalt aerusurfiga tegelenud olid, kuid ka neid, kes kunagi proovinud polnud. Ave jagas meile põhiinstruktsioonid kätte ja teele me asusimegi!
Suppama kodulehe instruktsioonid ütlesid, et võite matkaks snäkke kaasa võtta, aga küsimus on üsnagi arvatav - kuhu need panna? :D Jalanõud, joogipudel, snäkid, kaamerad jms tuli muidugi lauale kaasa võtta. Marjul oli seljakott, Liis laenas mulle ühte oma kõhukottidest. Vööl kõikus veel mu gopro ja esialgu hoidsin telefoni vöökotis grip-koti kaitse all, kuid viimasest loobusin üsna kiiresti. Blogi vajab nimelt pilte ka.
Mina, minu laud ja mu tavaar (jah, mu snäkiks on porgandid ja jah, need on plätude sees varjul):
Suppamine ise oli muidugi tore. Ma armastab SUPiga (lühend stand up paddleboardist) sõitmist. Laineid kardan, kuid aerusurfamine on imehea vahend lõõgastumiseks ja looduse nautimiseks - lihtsalt liugled mööda vett... Okei, no päris liuglemine see ka pole, eriti siis, kui tuul vastu on. Sel korral tuli meil tuhamägedeni jõudmiseks ikka päris korralikult tööd teha, et vastutuulest hoolimata edasi jõuaksime. Alustasime läänekaldast, tuhamäed on aga idakaldal. Triitseps sai kõvasti tööd. Mulle meeldis!
Sõitsime nii istuli, põlvili kui püsti. Püsti meeldis mulle selle pärast, et siis ei olnud hüppeliigestele ja põlvedele nii suurt koormust, aga edasi sai püsti seistes jälle aeglasemalt. Püsti oli muidugi raskem ka tasakaalu hoida, aga see läks lihtsamaks iga minutiga, keha harjus ära. Olen tänulik oma lihastele, kes mäletasid nii Mauit kui Vainupead.
Liisil ja Marjul oli väga hea tasakaal:
Pärast poolteteist tundi vastutuult rühkimist jõudsime lõpuks tuhamäe juurde. Need vaated võtsid tõesti hingetuks. See siniroheline vesi ja valgus ja mäed. Kui ei tea, ei pakuks elu sees, et see on Eesti.
Olles lauad kindlalt kaldale jätnud, hakkasime matka järgmise osaga pihta. Me tänasime iseend, et jalanõud ikka kaasa olime võtnud ja mõtlesime, et veel parem oleks olnud, kui plätade asemel midagi toekamat oleks olnud. Suppamale väike märkus - pange see jalanõude värk ikka juhistesse kirja ka ning saatke juhised kinnituskirjana meilile, klientide rahulolu tõuseb hoobilt. ;) Nagu näete, on need mäed ju ikka omajagu kõrged ning plätadega üles minna pole tõesti lust ja lillepidu.
Vaatamata libisemishirmule ning kivikestele me plätade all, saime siiski üles välja. Rummus ei ole ju korralikku rada, mis sinna mäeharjale viiks, selle asemel on äranühitud 20-sentimeetrine veejoavagu, kuhu vahele mõni aste kulunud on. Sellest hoolimata oli inimesi, kes matkasid väikese lapsega kukil jms. Uuh, me olime tänulikud, et põnne kaasas polnud. Ise ei riskiks.
Tšempionid!
Ja edasi - alla ning ujuma. Ma olen Rummu tehisjärves tegelikult korra varem ka ujumas käinud, kuid ujusime järve läänekaldal, tuhamäest eemal. Tuhamäe jalamil asub praegu tasuline rannaala (pilet 4 eurot inimese kohta) ja veepark. Liiva seal praktiliselt ei ole, ainult see va Vasalemma marmor. Samas mulle isiklikult nii meeldibki rohkem, kuidagi puhtam tunne on.
Kes sarnast matka teha tahab, siis soovitan kindlasti õiged riided selga panna: alla ujumisriided, peale soovi korral pikem uv-kaitsega pluus või mingi muu särk, püksid, kleit. Päästevestid olid ametlikult kohustuslikud, aga enamik ei soovinud neid kanda. Mina, Marju ja Liis võtsime. Ei soovi riskide uppumissurmaga, üldse kohe mitte. Päikesekreem on must be, vesi peegeldab uv-kiirgust jõudsalt tagasi, seega solaariumitingimustest palju puudu ei tule. Veel olek viib ka vee kehast välja, seega teine must be on kindlasti veepudel. Minu isiklikuks kohustuslikuks kraamiks on kaamerad, kuid muidugi oleks mõistlik nende vettpidavus tagada.
Kinnituskummid on tugevad, aga mitte kõikvõimsad:
Me olime Marju ja Liisiga ikka tõsiselt rahul. Läheks iga kell uuesti ja kõigile teistele soovitan ka. Kui Suppama veel mõned mu nõuanded kõrva taha paneb ja oma süsteemis iluvead parandab, on asi lausa täiuslikkuse maiguga.
Aerusurfilaual kohtume! :)
No comments:
Post a Comment