Haagissuvilaga Pärnumaale

Tere, tere, kõik see pere! 

Olen alustamas uut peatükki oma elus - reisid matka-autodega. Ma ei tea, kas see peatükk on üheleheküljeline või saab sellest kunagi raamatu kirjutada, aga siit see tuleb. 

Kui keegi oleks mulle 10 või isegi 5 aastat tagasi öelnud, et lähen ükspäev haagissuvilaga puhkama, siis oleks ma ilmselt väga üllatunud olnud. Ma nimelt ei ole kunagi sellise reisimise fänn olnud, mulle meeldib jooksev vesi, elekter, puhtus. Armastan hotelle ja külaliskortereid. 

Aga nii see nüüd on. Ei tea, on see covid või aasta beebiga, aga seiklushimu on nii suur, et ei kohku ma ka haagissuvila ees. :D Meie esialgne plaan hõlmas tegelikult hoopis campervani, kuid campervanil oli tehniline rike. Samuti ei hõlmanud meie esialgne plaan Ville isa auto laenamist, aga kuna ka meie enda autol oli tehniline rike ja asendusautol konksu polnud, siis siin me oleme mu äia auto ja renditud haagissuvilaga. Elu on seiklus!

Ville omamas oskuseid, millest mina praegu veel ainult unistada võin:

Ametlikuks stardiks plaanisime neljapäeva kell 17.00, tund aega pärast mu tööpäeva lõppu. Kuna auto saime juba hommikul, siis oli mul võimalik terve päev tööpauside ajal autot valmis seada. Selles tegevuses tuli välja üks suur positiivne aspekt autoga reisimise juures - kotte ei peagi pakkima! Ainuke, mida valmis seame, on meie väike minikoduke. Panin paika riided, nõud ja voodipesu. Kui ilus hetk. 

Äraminek venis muidugi pikemaks ja kella viieks me minema ei saanud. Esiteks sõitsime Olerexi, et tee peale näljakustutajaid hankida. Teiseks sai Ville tanklas isale telefonikõnet tehes aru, et autol pole peeglipikendusi ja läksime tagasi nende järele. Klassika, või mis? 

Sellistega sõitsime siis lõpuks:

Kell 18.20 saime siiski teele. Kui me Villega kahekesi oleks, siis tunduks see aeg absoluutselt normaalne ja igati mõnus. Kuna aga nüüd on meie pundis ka üks 1-aastane, siis mängureeglid on hulga keerulisemad. Felixi uneaeg on nimelt kell 20, meie sihtpunkti sõiduks läks 2 tundi. Mis seal ikka, hakkama peab saama.

Sõit kulges tegelikult mõnusalt. Haagissuvila me auto taga tekitas aeg-ajalt õõtsumist, aga see oli okei. Tagaistmel olev Felix oli ka enam-vähem okei. Sõidu lõpuks vajas ta küll iga kahe minuti tagant uut mänguasja, kuid saime ilma suurema kisata kohale. Jee, edu! 

Autost välja ja kohe jalgupidi vette (ema sunnil, vabatahtlikult ta ei läheks):

Meie esimene ööbimiskoht on Matsiranna RMK alal, kus saab tasuta nii telkida kui haagissuvilaid parkida. Matsirannas on kaunis liivane rannariba ja männid. Lisaks sellele on siin ka tuul, mis need parmud suuresti eemale hoiab. Piisavalt jahe on ka. Jah, tegime õige valiku. 

Õiges valikus sai muidugi omajagu kaheldud ka, kui 3 järgnevat tundi kordamööda Felixit magama panna üritasime. On see ikka seda väärt? 

Ma arvan, et nende vaadete nimel on. Vesi oli soe nagu supp, inimesed tantsisid vaikselt rannal nostalgilise REMi järgi ja kell 23.30 jäi ka Felix lõpuks magama. 

Uued seiklused on alanud!