Sunday, April 23, 2017

Väljasõit mägedesse

Kui ma seda reisi oma peas enne tulekut ette kujutasin, siis olid mul kindlad asjad, mida tahtsin ja lootsin kogeda. Üks neist oli croissantidega hommikusöök rõdul. Tehtud:

Mida ma aga üldse ei oodanud ega lootnud, oli fakt, et selle lühikese nädalavahetuse reisi ajal näeme ka Euroopa Grand Canyonit - Gorges du Verdoni. Ville ütles küll kohe, et tahab auto rentida, aga no sellist looduse ilu ma sellest kohast küll oodanud ei olnud. Lonely Planeti raamatus oli seal pildike, millest võiks arvata, et kusagil on armas sini-sinise veega järv ja paar mäge ümberringi. Tegelikkus oli ikka hoooopis midagi muud.

Auto rentisime Sixtist. Ma olin hommikul üsna pahur, sest need röövlid pakkusid meile Fiati üheks päevaks umbes 150 euro eest. Igatpidi liiga kõrge hind, aga odavamalt ka ei saanud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et jumala eest, see oli kõike seda väärt.

Meie autoke:

Sõitsime kasutades GPSi, paaris kohas keerasime ikka valesti, aga sellest hoolimata olid mägikülad imelised:

Küll mulle need mäed ikka meeldivad. Mäed meeldivad mulle rohkem kui palmirannad, päris tõsiselt. See lagi, millest varasemalt rääkinud olen, tõuseb tihti kõige kõrgemale just mägedes. Nii ka täna.

Esimese peatuse tegimegi, kui nägime head kohta, kus muru peal joosta saaks :D Ma olin juba unustanud, kuidas muru lõhnab ja kuidas lõhnavad männid päikese käes. Ja kui suured need mäed tegelikult on.

Me sõitsime aeglaselt ja nautisime. Meil ei olnudki vaja ju kusagile täpsemasse kohta minna, ainult seda kanjonit tahtsime näha ja see tuli nagunii, sest Gorges du Verdon on 25 km pikk ja suur osa autoteest läheb otse selle kõrvalt. Kuna me olime üsna hilised, siis poole tee peal saime aru, et tegelikult oleks ju lõunat ka vaja süüa.

Selles linnakeses me siiski ei söönud, kuigi kirik mäe otsas (vaadake hoolega) köitis meie pilke ja oleksime seda kindlasti kauemakski imetlema jäänud. Otsustasime hoopis, et teeme pikniku. Olime nimelt just kahest vanamehest mööda sõitnud, kes tee ääres veinipudelit avasid ja ilma nautisid ja teadsime kohe, et selline kogemus võiks meiegi päevas olla.

Selline oli siis meie piknikukoht - jõe ääres, valgete kivikeste peal. Kaubamajast nimega Casino võtsime pika saia, guacamolet, kanafileed, tomateid, maasikaid ja šokolaadisõõrikuid. Elu missugune!

Jõgi oli tõesti nii rohesinine kui piltidel ja täiesti läbipaistev. Loomulikult väga külm, aga kuna ilm oli lausa 24 kraadi, siis jalgupidi vette astusime korra ikka.

Edasi viis tee aina kõrgemale ja kõrgemale ja meie niigi hea tuju aina tõusis ja tõusis.

Seda suurust ja ilu on raske piltidele püüda, kuna tegelikkus on tuhandeid korda võimsam. Ma lähen isegi nii kaugele, et ütlen, et tegemist on looduse poolest kõige võimsama kohaga Euroopas, kus käinud olen.

Inimestel, kes seal elavad, peab vist alati kõrge lagi olema. No on ikka õnnistet.

A meie oleme ka :)

Ja siis saabus päeva kulminatsioon - vaade kogu kanjonile. Mina kartsin alla vaadata, tuntud jänespüks nagu ma olen. Aga kui õnnelikuks see vaade meid tegi. Isegi Ville, kes vahel üsnagi jahedalt igasugu "vaatamisväärsustesse" suhtub, ütles, et kui ilus seal ikka on. Villele meeldib loodus ja eriti, kui seal ka mõni jõgi voolab.

Kanjonis lendasid ringi kotkad. Kotkad! Vahel tulid nad lausa meie peade kohale ennast näitama oma 2-meetrise tiivaulatusega. Tasapisi harjusin isegi suure kõrgusega ja usaldasin reelingut piisavalt, et neid kanjonis lendamas näha.

Ja mida kõrgemale läksime, seda uhkem oli.

Tagasi tulles peatusime veel mõne kauni koha juures ja tõdesime, et armastame elu ikka väga palju. Ja muidugi teineteist ka.

Emotsionaalsed päevad jätavad õhtuks alati veidikese väsimusejälje ja me peaaegu oleksimegi kohe koju tulnud ja magama läinud, aga olime siiski nii tublid, et saime end kokku võetud ja läksime restosse sööma. Tähistasime elu ja kõike, mis sellega kaasas käib.

Tervisi ilusast kohast, sõbrad!

2 comments:

Marian said...

Ah! Elu nautimise täius - see tuleb teil hästi välja! Jagamine on lugemist väärt!

Saara said...

Tänasele jutuajamisele lisaks - kallid ja aitäh! :) Loome rõõmuga edasi!