Sunday, December 2, 2018

Oo, ookean...

Nagu eile mainitud, siis ärkasime äratuskellaga. Hehe, tegelikult plaanisime tõusta, silmad läksid ikka lahti kell 6.40. Ei tea, kaua siin peaks olema, et normaalselt kell 9 tõusta? Ilmselt kuid... Samas kell 7 tõusmise vastu mul ka tegelikult midagi pole, kui isegi südatalvel sirab päike juba varastel hommikutundidel taevas ja ümbritsev näeb välja niimoodi:

Nagu näha on see mere pealt tehtud pilt. Käisime täna vaalu vaatlemas! Otsustasime Villega, et edaspidi ei jäta me ühtegi võimalust kasutamata, sest see on lihtsalt uskumatult äge tegevus.

Paat, millega läksime, kuulus MTÜ-le nimega Pacific Whale Foundation. PWF on tegutsenud juba 38 aastat, seal töötavad uurijad ja muud loodussõbrad, organisatsioonil on hulgaliselt toetajaid ja partnereid üle kogu maailma. Kogu turistiraha läheb looduskaitsele ja -uurimisele. Mul on nii hea meel, et nendega minna saime. Kell 9 algaski sõit ja kestis kokku 2 tundi. Ütlen kohe ära, et vaalasid oli näha küll!

Rentisime binokli ja saime Villega väga head kohad - kohe paadi ninasse. Kogu meeskonnaga ja teiste sõitjatega jälgisime pingsalt merd ning otsisime vaalade põhimärke: vee purskamist, veest väljahüppeid ja saba peksmist. Vaalaliik, keda otsisime, oli küürvaal. Inglise keeles humpback whale. Tegu on väga suurte isenditega, kellel pikkust 12-16 meetrit ja kes kaaluvad 25-30 tonni. Kui Vikipeedia avate lingist, siis näete, kui väikene on inimene nende kõrval. Üsna reisi alguses nägimegi eemal suuri veepahmakaid - vaal oli kohal!

Meil oli kõvasti õnne. Kuigi ametlik valavaatlushooaeg algabki detsembris, oli täna ikkagi esimene detsembri päev ja esimene päev ka, kus PWF oma väljasõite alustas. Esimesed küürvaalad tulevad Havai vetesse küll juba oktoobris, aga suurem osa on kohal jaanuaris-veebruaris. Eelmisel aastal samal päeval ei näinud vaalaotsijad ühtegi isendit... Meie aga nägime küll! Suur vaalaskala hüppas veest välja, puristas õhku ning vehkis uimega. Täielik National Geographic hetk ja mul jälle suu kõrvuni. Zoomiga objektiivi meil kaasas polnud, seega võite vaala suuruse ise juurde mõelda. Hüppaja:

Ega paadiga väga lähedale minna saagi, seadus näeb ette, et maksimaalselt 100 jalga ehk umbes 30 meetrit. Havai veed on looduskaitse all ja see on ainuke looduskaitseala, mis on pühendatud küürvaalale. Vaalad tulevad Havai vetesse Vaikse ookeani põhjaosast, et soojades vetes paarituda ja poegida. Siin pole ka neile ainukesi kiskjaid mõõkvaalu (orcasid), kes poegi jahiks. Miinuspoolest - Havai vetes pole jällegi süüa, seega kauaks nad siia jääda ei saa. Emased kaotavad niigi kogu 3000 miili läbimise, sünnitamise ja imetamisega ligi kolmandiku oma kaalust - kuni 10 tonni! Nende elu Havail kestabki mõned nädalad, et siis tagasi põhjapoole minna. Hehe, nagu meie Villega!

Väga rõõmsad vaalavaatlejad:

Suur hüppav küürvaal ei jäänud päeva ainukeseks vaalavaatluseks. Pärast mõningaid otsinguid nägime veel kahte nunnukest. Nemad küll ei hüpanud, vaid liuglesid rahulikult vett puristades ringi.

Mõelge taaskord suurus juurde:

Jah, oleks tahtnud neid lähemalt näha. Eks kunagi tuleme tagasi ja läheme tuurile, kui tipphooaeg käes. Samas ei tasu kurta - nägime ikkagi küürvaalu... Elu on äge! Oleme sel reisil juba viite vaala näinud ja see aasta on üldse vaalarohke olnud, sest ka Madeiral nägime kohe päris mitmeid, muu hulgas kašelotti! Tänulikkus valdab mind üleni. Kaks tundi merel olid hästi veedetud.

Tegin mööduvast paadist tagasiteel pilti - päris kobe katamaraan, kas pole?

Pärast seda mõlkus meeles vaid "söök-söök-söök". Tuul ja päike võtavad oma. Ja mis arvate, mis lõunaks sõime? Ikka burgereid. Koju tulles ei taha ma vist kuid ühtegi burgerit ja dieetkoolat näha. Täna tuli tegelikult lausa boršisupi isu. Samas burgerid olid tegelikult head, kurta ka ei saa.

Pärast sööki oli tuju kõvasti parem ja hommikune naeratus naases oma kohale.

Sõitsime randa, mida kiitis Lonely Planet - Big Beach. Kord päevas peab mehe ju ujuma ka viima. Naeratamine ja naermine jätkus samuti täies hoos. Naersin kõhu kõveraks, kui Villele pika jutu maha rääkisin sellest, kuidas keegi oli kunstküüne liiva sisse unustanud ja siis üritasin seda talle pükste peale asetada. Ville hüppas eemale ja mina lõkerdasin, kui küünekujulist merekarpi näitasin. Ville siis jälle ei saanud naeru pidama, kui ujuma minnes mulle seletas, et selles rannas pole vesi nii soolane kui mujal ja mina, keel suust väljas, kohe proovima asusin. Blondiin 100%.

Kõige koomilisem oli aga hetk, kui me mõlemad taamal asuvat liivakuju silmitsesime. Mina nägin seal tantsivat havai naist hulaseeliku ja suurte tissidega, aga mida nägi Ville? Ville nägi inglise teleseriaalist tuntud käpiknukku konn Kermitit. Minu naise tissid olid tal Kermiti silmad. No tule taevas appi! :D Olen täiesti kindel, et tegu oli hula tantsiva naisega. Ville on absoluutselt veendunud, et keegi suvatses Maui randa Kermiti kujundada.

Ujumise ja naermise järel otsustasime siiski veel ühe vaatamisväärsuse läbi käia - Maui Ookeanikeskus. Veidi tobe tundus küll ookeani ääres elades ookeanikeskust külastada, aga võtsime seda kui hariduslikku projekti ja lootsime, et saame targemaks.

Ookeanikeskus oli tõesti ilus. Nad olid ehitanud suure korallibasseini ja aknad selle ümber, et kalade tegevust jälgida. Kalu nad vahetasid, see tähendab, et aeg-ajalt lasid osad tagasi vette ja siis püüdsid jälle uusi. Tegelikult oli tõesti harukordne võimalus normaalses keskkonnas kalu lähemalt vaadata, mida muidu vaid vilksamisi läbi snorgerldamismaskide nägime.

Angerjakollektsioon oli võimas:

Samuti avaldasid muljet erinevad krevetid ja molluskid ja värvilised korallid:

Hariduslik komponent oli täitsa tuntav, õppisime uusi asju, mida oma audiogiididelt kuulsime ning kinnistasime vanu. Siin näiteks ainult Havail elutsev väike sini-kollane puhastajakala, kes puhastab isegi hai hambaid ilma, et hai teda ära sööks. Kõrval üks Butterflyfishidest.

Havai keel on minu meelest imeilus - puhtad häälikud, sarnane eesti keelele. Aga mis on havai keeles "kala"? Edaspidi hakkan tuusadele poistele ja tüdrukutele kõigile "kala" ütlema.

Kuigi Suurel Saarel pakuti tuuri raidega öösel snorgeldama minna, siis me seda siiski ei võtnud. Öine pime ookean - palun ei... Seetõttu oli tore, et neil ka mõned raipoisid selles hiigelbasseinis olid ja rahu annab teadmine, et raid saavad varsti ookeani tagasi.

Ja see ookeanitunnel...

Äge laupäev oli. Täna, pühapäeval, on meil aga viimane täispäev selles kaunis saarestikus 12 000 kilomeetrit kodust.

2 comments:

ants-hendrik said...

angerjas: https://www.youtube.com/watch?v=SezOrE0zRFo

Saara said...

Ebareaalne, Ants, et sa selliseid asju tead :D Sul peaks veel kaks nime olema, nt Ants-Elav-Entsüklopeedia-Hendrik :D

Vaatame siin Maui korteri rõdul seda ja naerame...