Kui saad kõik, mida tahad

Reedeks oli meil ainult üks soov - et päev oleks rahulik. See eelmise päeva kriminaalsus oli meile piisavaks põnevuseks ja mitte ainult selle reisi, vaid tegelikult lausa mitme reisi jaoks, seega edaspidi ootan tasakaalukat kulgemist, merebriise, linnulaulu ja mitte ühtegi Oljat ega Anjat ega politseiautot. Ühesõnaga ootan seda:

Reedel õnneks saimegi, mida soovisime. Päev algas rahulikult väikese jalutuskäiguga Odessa kunstimuuseumi, mil nimeks "Ida ja Lääne kunstide muuseum", mille külastamise Saskiaga juba varem enda jaoks valmis vaadanud olime. Teel tunnetasime uuesti kontraste.

Sõda? Midagi muud?

Kaks tänavat edasi:

Muuseumipilet taaskord 1.3 eurot ja sees me olimegi. Kahelt korruselt võis leida hulganisti erinevate autorite töid, teisel korrusel Läänemaailmast ja esimesel Idast. Läänemaailma kunst oli paigutatud uhketesse kaunistatud tubadesse imeilusate kardinate ja parkettpõrandaga:

Neil seal midagi nii superägedat just ei olnud, huvitavaid töid erinevatest riikidest, isegi üks Rubens, palju tundmatuid autoreid. Vaatasime Saskiaga seda läänemaailma loomingut ja arutasime kõva häälega, et kas ühte või teist teost oma koju paneks või siis pigem mitte. Saskiaga on supermõnus muuseumis käia, saame koos kunstinohikud olla:

Alumise korruse näitus oli hoopis teistsugune. Rohkem eksponeeriti tarbeesemeid, skulptuure ja ka näiteks vanu relvi, kõik Idamaadest nagu Jaapan, India ja Hiina. Kui ülemisel korrusel rääkis Saskia mulle igasuguseid lugusid ajaloost, siis alumisel korrusel sain minagi mõningaid jagada, mis Aasiareisidelt või mujalt meelde on jäänud.

Panen siia ka pildi minu absoluutsest lemmikteosest selles muuseumis. No vaadake neid värve, näoilmeid ja helgust... Fantastiline:

Kui kunagi miljardnäriks saan, siis sooviksin seda teost oma villasse.

Kord päevas muuseumis käia on ikka täielik reisiluksus ja mida rohkem ma käin, seda rohkem mulle meeldib. Loodusreisid ilma muuseumituurita on väga okeid, aga linnareisid on muuseumiteta küll hoopis vaesemad. Nüüd, kus kaks päeva pole käinud, mõtlen, et ei tea, kas peaks Tallinnas ka oma sõltuvust rahuldama...

Edasi jalutasime linnas ringi. Oli soe ja mõnus ja juttu jätkus kauemaks. Ostsime emale suveniiri ja Saskia pojale pluusi, mis juba traditsiooniks saanud. Nautisime täiega.

Midagi, mis meile mõlemale Odessa juures meeldis, oli fakt, et nad oskavad skulptuure teha ja mitte ainult kuulsuste peadest või uhketest lõvidest, vaid ka teistsuguseid, huvitavaid ja ilusaid. Terve linn on täis imelisi skulptuure erinevate sündmuste ja isikute auks ning nendest eraldi saaks ilmselt tuuri nimega "Skulpturnaja Odessa". Ikka parem kui kriminalnaja...

No kas pole mitte lahe?

Lõunat sõime puude all vilus vaatega Mustale merele ja sadamamelule. Sadam töötab siin täie rauaga, sest on üks põhilisi rahaallikaid. Meenutas veidi Singapuri. Siiski pole see sadam midagi vaatamisväärset oma tõstukitega ning panen selle asemel hoopis ilusama pildi minust ja Saskiast (hehe...) ja ülimalt maitsvatest kokteilidest, mille paari euro eest saime:

Tagasiteel jalutasime uuesti läbi kesklinna, nägime veelkord juugendit ja linnaparki ja mutikesi tänaval ja daamikesi tänaval ja...

Ja väga palju erinevaid autosid ka. Porschesid oli, Toyotasid, Volvosid... Ja samamoodi oli ka Ladasid, kohe päris mitmeid:

Tševtšenko pargis sai Saskia oma soovitud pildi raamatutoolidega:

Kohvikus jõime vett ja mahla nagu ehtsad daamid kunagi (ja usaldasime isegi möödakäijale telefoni, et ta meist pilti teeks :D):

Pärast pikka jalutuskäiku olime ikka väga väga väsinud. Mu triibuline pluus osutus ilma jaoks liiga paksuks ninga jalad vähetreenituks. Hea meelega oleksime hotelli puhkama ja taastuma jäänud, kuid otsustasime siiski võtta takso ning Sveta soovitatud ujumiskohas ära käia. See mõte osutus imeheaks, sest täitus unistus, mida ma Odessa reisil lootnud olin.

Rand asus keskusest 5 kilomeetrit lõunas ja see olevat koht, kus kohalikud ujumas käivad. Seal oli ka loodust oma kaljunukikeste ja puhta sooja veega. Prügi oli minimaalselt. Lapsed, noored, paksukesed mammid... Lihtne kohalik slaavi elu. Ka päike oli kaljunuki taha vajunud ja nii nautisime õhtust jahutust täiel rinnal. Olin unistanud meditatsioonihetkest rannas ja just selle saingi. Go life!

Õhtusöögi otsustasime võtta seal samas. Santorini restoran oli kuulus üle terve linna ning meil vedas, et seal koha leidsime, sest enamik laudu olid reserveeritud. Saskia võttis lõhe, mina külma kurgisupi ning ahjus tehtud köögiviljad ja juurde tuli morss ja vein ja maailma lõbusaim mälumäng Saskia koostatud küsimustega nagu "Nimeta 4 tsaariaegse Venemaa suurimat linna" ja "Nimeta 4 võimalikku ametit 19. sajandi aadlikele, kes mõisa pidada ei saanud/tahtnud". No naera pooleks... Saskia seletas, miks mu pakutud vastused täiesti absurdsed olid ja usun, et nii mõnigi restoranikülastaja vaatas meid imeliku pilguga, sest kõkutasime aeg-ajalt ikka päris kõvasti.

Ah, küll oli ilus õhtu. Kordaks iga kell, kuigi mul on hea meel, et aeg ikka spiraali mööda kulgeb ja mitte ringjoont mööda, sest see tähendab, et saan soovida sama kogemust, aga hoopis uues kohas näiteks... Santorini oli siiski väga eriline.