Thursday, June 14, 2018

Vahelduv pilvisus

Nagu te ilmselt piltidelt märganud olete, siis Madeira on väga roheline saar. See eeldab muidugi seda, et siin ka sajab omajagu. Kusagil kirjutati, et Madeiral võib päevas olla neli aastaaega korraga. Ja kuigi meie Villega eelistame päikest, siis saime eile ikkagi vahelduva pilvisuse. Ilus metafoor elule endale.

Panen siis alustuseks kohe ühe metafoorilise pildi kah:

Magasime eile üle kümne tunni. Pärast seda oli küll uimane, aga siiski jõuline tunne ja otsustasime, et Madeira kõrgeim tipp Pico Ruivo tuleb vallutada. 1.5h sõitu ja matkarajal olimegi. Kuna me pole just kõige kogenumad matkajad, siis valisime lühikese raja, poolteist tundi sinna ja teine tagasi. Alustasime teed selliselt:

Tunne oli nagu kõnniks võlumetsas. Oleme sel saarel kogenud ka selliseid "nõiutuid" hetki, kus sõnulseletamatult tuleb peale mingi kummaline tunne, mis maru intensiivseks paisub ja nii ka eile. Ma täpsemalt ei hakkagi seletama, aga tõesti - see saar on vist nõiutud...

Kogu tee tippu oli üsna muserdav, sest vihma tibutas, nähtavus oli maksimaalselt 3 meetrit ja kuigi oli soe, polnud päikesest jälgegi. Lootsin väga, et tippu tõustes oleme pealpool pilvi, aga ka see lootus luhtus ning istusime seal Pico Ruivol nagu kaks õnnetut kassipoega. Õnneks istusime me ikkagi piisavalt kaua (vist isegi 45 minutit), sest äkitselt hakkaski selginema ja meie tänulikkus vaadete üle oli hiiglama suur.

Pealpool pilvi paistis päike nagu laulusõnad ütlevad ja meie olime ekstaatiliselt rõõmsad selle kingituse üle. Rõõmsal sammul hakkasime tagasi alla vantsima juba hoopis uut teed mööda, kuna maastik oli muutunud 100%.

Madeiral on palju võõrliike, mis teisi hävitavad. Karmilt kõlav lause, onju? Ma ise vaatan seda siiski pigem loomuliku arenguna...

Alla jõudes olime matkaga väga rahul. Täpselt sobiva intensiivsusega matk ja palju kingitusi teel. Jätkasime matkamist autoga, et kehasid toiduga premeerida. Vaateid teel:

Oh, see saar on ikka nii võimas. Edasi jõudsime linnakesse nimega Machico, kus sõime lõunat ning veetsime omajagu aega vahelduva pilvisuse all jalutades.

Machico:

Rannaelu:

Ja jäätised!!!

Sellel hetkel nägin mina taamal Madeira kõige idapoolsemat tippu ja seal paistis lauspäike. Palusin oma kuningat, et ta mu sinna sõidutaks ja see oli meil üks eriti hea otsus, sest idapoolseim tipp Ponta de São Lourenço oli i-me-li-ne, päikest täis ja ma kohe tundsin, kuidas see nõidusesaar kõik õnnekeeled vibreerima lõi.

No kas pole mitte kaunis? Sinine meri ja rohekaskollased kaljud. Kohe suur-suur tunne tuli peale.

Kohalikku kunsti?

Sellise toreda päikselise paigaga lõpetasimegi, kuigi kogu kodutee oli tegelikult päikest täis. Õhtul jalutasime oma küla rannas ja sõime villa ees küünlavalgel õhtust veini ning õluga. Üleeile tuli mu juurde selline lause: "Kui sa tahad elada oma unistuste elu, siis ainuke võimalus seda teha on elada oma unistuste elu." Minu jaoks kuidagi märgilise tähendusega. Tunnen, et olen õigel teel.

2 comments:

Kristi said...

Nii mõnuuus! Millegi pärast kujutasin ette, et tegu on tavalise palmisaarega, aga nüüd fotodelt näen, et seal on ikka palju mitmekesisem ja ägedam loodus ka. Vahelduse mõttes natuke jahedust võib ka värskendav olla.
Head reisi jätku! Mis nad veel seal söövad?

Saara said...

Kuule jaa, pole üldse palmisaar! Ainult lõunakülg ehk... Mina isiklkult ei teadnudki, mida oodata. Aga veidi selline Kauai/Iirimaa vaib on küll, rohelised niidud jne. Muut asjast söövad... kala ja kaheksajalgu vist :D Hummust ja avokaadosid poes igatahes ei ole.