Monday, June 25, 2018

Meie pulmareisi lõpp ja kokkuvõte Madeira reisist

Ei taha üldse seda reisi kokku võtta ja ära lõpetada, kuigi oleme tagasi Eestis olnud juba pea nädala. Pulmareis on muidugi ka tähtsuselt suurem reis kui muud reisid, kuid isegi kui see poleks meie pulmareis olnud, oleksin ikkagi sama tundnud - Madeira on imeilus.

Eelmises postituses rääkisin laupäevast. Tagasi tulime esmaspäeval, seega sinna vahele jäi täpselt üks täispäev, mille toredasti sisustada püüdsime. Tahtsin tegelikult väga minna Ülla (ja Lonely Planeti) poolt soovitatud Porto Santosse, väiksele saarele Madeira lähedal, kus pidi ilusaid liivaseid randu, rohelisi välju ja golfiklubisid olema, kuid kuna laev sinna startis kell 7.30 hommikul ja meie jõudsime tagasi alles pärast südaööd, siis otsustasime, et liigse rahmeldamise vältimiseks läheme Porto Santosse järgmisel korral. Otsustasime pühapäeval lihtsalt Puhata ja teha õndsalt Mitte Midagit.

Alustasime nagu ikka oma villas hommikusöögi ja lebotamisega. Isegi villa sain piltidele seekord.

Meie hiiglasuur köök-elutuba, millest ei puudu muuhulgas ka ehtne kivist pitsaahi, mis seekord, tõsi küll, kasutamata jäi:

Vaade blogikirjutamise-verandalt:

Pärast suurt lebohommikut otsustasime randa suunduda. Päike oli soe, aga meri külm ja lained suured. Mina hindasin laineid suuremaks kui Havai rohelise liivaga rannas, Ville mitte ja see peegeldus ka meie otsuses ujuma minna. Jah, see tähendab, et mina ei läinud. :D

Rahvast siiski oli:

Aga no need lained... Kas märkate väikest peanuppu laine murdumiskohal?

Parim osa pühapäevast oli aga ratsaretk levadadel. Levadad on siis mööda mäekülge kaevatud veekuivenduskraavid, mille ääres Madeiral palju jalutada saab ja mida osa turistidest Madeira suurimaks plussiks loevad. Muidugi oleks võinud levadadele jalutama minna ka ilma hobusteta, aga otsustasin, et soovin siiski mega-super-ägedast pulmareisist teha ideaalse ning ratsamatka kogemuse ka sisse võtta.

Kohtumine minu suksu Verdiga:

Sobiva ratsutamiskoha leidsime internetist. Paula, hobuste omanik ja meie juht, organiseeris meile vaatamata väga lühikesele etteteatamisajale toreda matka, mis sobis ka algajatele nagu Ville seda on. Olen nimelt missioonil teha Villest piisavate oskustega ratsutaja, et me koos matkadel käia saaks.

Ville oma sõbra Apologa (oligi ühe l-iga):

Paula oli täielik professionaal oma hea inglise keele, konkreetse juhendamise ja mõnusa huumorimeelega. Ta kordas alguses Villele üle, kuidas hobust juhtida ning näitas ära, mida kindlasti teha ei tohi (a la ratsmeid ümber käte rulli keerata jne). Saime juuksemaskid ja kiivrid ja minekule end seadsime.

Ilus vaikne metsatee:

Jalutasime rahulikus tempos mäenõlvadel, mina Verdil, Ville Apollol ja Paula Tornadol. Aeg-ajalt puhus kõva tuul, mida hobused ei kartnud, aga mina kartsin kohutavalt, sest tuule ja hobustega on neid halbu hetki olnud ikka mitmeid. Verdi aga õpetas mulle julgust ja usaldust ja see oligi ehk päeva kõige suurem kingitus.

Lisaks hobuste soojusele ja vaadetele muidugi:

Paula hoolitseb loomakeste eest väga hästi. Nende Instagrami lehel on kirjas näiteks nii: "Erinevalt teistest firmadest ei ole meil klient esmatähtis, vaid hoopis teisel kohal, sest esimesel on hobused." Imeline. Valjad olid kõigil ilma suulisteta, mis on hobumaailmas veel küllaltki haruldane nähtus. Tore ja sõbralik:

Meie matk koos hobuste valmispanemisega kestis umbes kaks tundi, väga sobilik aeg. Tänasime Paulat väga ja liikusime edasi, et süüa osta, viimane romantiline õhtu veeta ja et hommikuks asjad kokku pakkida. Meie aeg Madeiral saigi läbi.

Viimane vaade mägedele, merele ning Madeira saare punastele katustele:

Siin aga juba tagasiteel Lissaboni:

Meie tagasisõit ei möödunud viperusteta. Lend Madeiralt Lissaboni läks ilusasti. Kuigi Lissabonis oli meil 5 tundi aega, ei viitsinud me lennujaamast välja minna, olime väsinud ja otsustasime niisama ringi jõlkuda, blogi kirjutada ja head ja paremat süüa otsida. Järgmiseks pidime lendama Frankfurti, mis ka õnnestus, kuid mitte päris õigeaegselt. Frankfurti hilinesime tund ja 15 minutit, mis meid väga sobivalt Tallinna lennust maha jättis. Lend, millest maha jäime, oli kahjuks ka viimane sel päeval. Üritasime lennujaamatöötajaga igasugu variante mõelda, kuidas ikkagi koju saaks varem kui kell 17 järgmisel päeval, aga ei õnnestunud. Mina olin muidugi maru kurb, sest jäin ilma oma õe magistrikraadi lõpuaktusest ja tähistamisest, mida ma väga oodanud olin. Selle asemel ööbisime kusagil Frankfurti räpases hotellis, mille vaip oli nii must, et Ville ei lubanud mul isegi riideid sinna peale panna kartes igasugu putukaid.

Hotell:

Järgmisel päeval saime koju. Lufthansa oli muidugi maksnud kogu hotelli, taksode ja mõningase söögi eest, kuid arusaadavalt oleks see seiklus võinud ka olemata olla. Tegime jällegi oma tänulikkuse nimekirja ning olime tänulikud, et elus, terved ning koos olime.

Viimane selfi Tallinna lennujaamast:

Mida siis Madeira kohta kokkuvõtteks öelda võib?

1. Madeira on imeilus ja väga mitmekülgne. Lõunakaldal ja Funchalis võib nautida päikest aastaläbi, palme leidub hulganisti ning hea ja soe on ka talvel. Põhjakallas on vihmasem, aga see-eest väga roheline ning ilus oma kaljude ja koskede ja rahuga.

Keskmäed on ka üldjuhul päikselised:

2. Minu meelest sobib Madeira eelkõige aktiivsematele inimestele ja mitte rannapuhkuseks, sest ilusa liivaga randu pole praktiliselt ühtegi. Küll aga saab matkata, matkata ja veelkord matkata, lisaks delfiine ja vaalu vaatamas käia, rannakarpe korjata ja lupsu visata ning palju-palju lilli nuusutada.

Pead pilvedes:

3. Hinnatasemelt on Madeira enam-vähem Eestiga sarnane, poes on hinnad ehk tsipa kallimad, aga väljas söömas käies läks meil keskmiselt 32 eurot, umbes sama, mis Tallinnas. Villa saime nädalaks 580 euroga, mis on minu meelest hea hind. Sinna oleks mahtunud ka 2 paari. Lennupiletid sinna ja tagasi olid inimese kohta 270 eurot (soodukaga sain jälle muidugi, keskmiselt on vist 400).

4. Teenindus on suurepärane, inglise keelt räägib see rahvas hästi ja hätta ei jäänud me kordagi.

5. Ainukeseks miinuseks võib lugeda selle, et taimetoiduga on lood kehvasti. Poes ei tea müüjad, mis hummus tähendab ja avokaadosid ei müüda üldse. Väljas söömas käies on samuti taimetoiduvalik kesine. Aga igaühele oma, eksole. :)

Nagu aru saate, siis meie jäime reisiga väga rahule. Madeira oli ilus koht mesinädalateks ning meil on hea meel, et selle valiku tegime. Olen väga tänulik oma kallile Villele, minu seikluskaasale, kellega koos on elu kordades toredam. Tänan väga kõiki, kes Madeira kohta soovitusi andsid ja loomulikult Rasmust, kes meie kallist Nööpi hoidmas käis. Aitäh emale kirjavigasid kontrollimast. Aitäh ka lugejatele väheste vigadega teksti lugemast! :D Soovin teile kõigile ilusat suve jätku ja kohtume juba õige pea. ;)

8 comments:

Kristi said...

Me peame ka vist ratsutamist harjutama siis hakkama :D

Unknown said...

Väga hea m6te! :D Ootan juba väga seda järgmise aasta seiklust!

Inga said...

Peaksin vist hakkama ka mesinädalaid planeerima!!!

Kristi said...

Ma tegelt ka :)

AnMy said...

Tere! kas saaksite jägada hobusepidaja kontakti? Kahe nädala pärast reisime Madeirale))

Saara said...

AnMy, selle ratsutamiskoha leiad nime alt Equine Village by Quinta do Riacho.
Ilusat Madeirat teile! :)

Anonymous said...

Kas Madeira on koht, kuhu läheksid ka lastega?

Saara said...

Jaa, läheks ikka. :) Kes tahab, saab AI või muu hotelli valida, palju veeparkidega hotelle on. Samuti on palju matkaradasid, saab vaalavaatlusel käia, olla nii linnas kui maal. Uitama Lastega blogis on mitmeid postitusi Maderita kohta: https://uitamalastega.blogspot.com