Külalispostitus Ville poolt: meie eilne päev

Reedene päev algas rahulikult hommikuse uimerdamisega meie laavakivist villas. Saara kirjutas postitust ja mina tegin hommikusööki. Ilm meie akna taga oli jälle kord hall ja vihma tibutas. Seetõttu otsustasime, et veedame päeva päikselisemal lääneküljel. Mõeldud tehtud, alustasime teekonda Cabo Girao suunas - rannakaljud, mis kõrguvad 580 meetrit merepinnast. Teel sinna hajusid meie pea kohalt ka pilved ja päike alustas meie aeglast küpsetamist faktor 50 kastmes. Vaade kaljuplatvormilt oli imeline, kuid Saara jaoks paras katsumus, kuna põrand paistis läbi. Saara eelistab olla maapinnale lähemal, kui 500m.

Kaljud ja nendelt avanev hingematvad vaated on Madeira üks peamine võlu minu jaoks. Kuigi Cabo Girao platvorm on veidi rahvarohkem, kui mina eelistaksin, siis oli see siiski väga nauditav.

Kuna ilm oli palav ja päikseline otsustasime edasi liikuda alla lastud autokatusega, mida senised pilvised ja vihmased päevad polnud lubanud nautida. Võtsime suuna Funchali lääneosas asuvale musta laavakiviliiva rannale, et saaksin teha oma esimese supluse Atlandi laintes.

Rand oli võrdlemisi vaikne, hoolimata randade vähesusest Madeiral. Kuigi meil polnud rätikut kaasas, otsustasime siiski ujuma minna. Rätikust enam hakkasime puudust tundma maha jäänud plätudest, astudes esimesed sammud tulikuumal rannaliival. Tõmbasime liiva trotsides tennised tagasi jalga ja jõudsime siiski veeni. Vesi oli mõnusalt jahutav ja põhi enamasti liivane, kuigi sogane. Nautisin oma esimest Atlandi ookeani suplust väga ning suutsin ka Saarat veenda, et see on väga värskendav. Kahjuks aga ei suutnud rand meile eriti muljet avaldada oma musta liiva ega millegi muuga, mille põhjuseks ehk osaliselt Havail kogetud märkimisväärselt ilusamad rannad.

Peale ujumist hakkasime juba nälga tundma ja panin ette jätkata lääne suunas, et leida mõni söögikoht Ribeira Bravas. Kuna nüüd suundusime kiirteele "via rapida", hakkasin meie langetatud katusega mini tagaistmelt asju pakkima, mis oli Saarale üllatuseks. Mainin ka lugejatele, et kui peaksite kunagi pehme katusega auto rendist saama, siis peaks arvestama, et avatud salongis kaasneb sellega märkimisväärne õhuvool, eriti tagaistmel, ning riided ja muud kergesti lenduvad asjad peaks ära pakkima.

Ribeira Brava on väike jõesuudmes asuv kuurortlinn, kus saime rannaäärses lihtsas restoranis head praetud kala mulle ja vegetaarpaja Saarale. Kõrvalasuv rand oli märkimisväärselt rahvarohkem, kui meie poolt valitud supluskoht. Selle põhjuseks oli ilmselt Maroko importliiv, paremad rannakohvikud ja ilusam ümbrus.

Pärast kosutavat einet jalutasime natuke ka linnakeses ringi. Saara leidis veidi nänni kodustele ja vaatlesime ka hästi hoitud kinnisvara 15. sajandist, kus sai 20 sendi eest ajutiselt süüdata valgusdioodi.

Jätkasime teekonda läände, et maiustada veidi Manifattura di Gelato nimelises kohas Calhetas, kus valmistatakse koha peal jäätist, nagu nimest ka arvata võite. Jalutasime sadamas ja rannas ja nautisime gelatot.

Haarasime poest ka veidi kraami õhtuks ja jätkasime oma päevateed läände. Peale Calhetat hõreneb asustus märgatavalt, kuid päikseline rannik jätkub kuni Ponta do Pargoni. Teel tegime veel mitmid peatusi, et nautida kauneid vaateid ja lasin vahepeal ka Saaral proovida meie Mini juhtimist kitsastel mägiteedel.

Lähenedes Ponta do Pargole, mille majakas asub Madeira läänepoolseimas tipus, avanes meie ees vaade pilveseinale, mis roomas Madeira põhjaküljelt ookeanile moodustades pika müüri. Majaka juurest avanes aga imeline panoraamvaade ookeanile. Kuigi see on hea koht loojangu vaatamiseks, otsustasime siiski edasi sõita, kuna seal oli ka päris tuuline ja aega loojanguni veel üle tunni.

Peale läänetippu jätkus meie tee põhjakaldal, kus olime pidevalt udu sees, kuid samas ümbritses meid lopsakas rohelus. Asustus on seal veel hõredam ja väikestes linnades näeb ka mitmeid mahajäetud hooneid. Päikeseloojanguks laskusime kaljuteelt Porto Monizisse, kus on rannakaljudel väiksed basseinid. Nautisime päeva viimaseid päiksekiiri, mis pilvede vahelt end hetkeks veelkord näitasid.

Sealt edasi oli vaid veerand tundi, et jõuda tagasi oma Seixali ajutisse koju, et nautida €1,89 maksnud roosat veini ja jätta päevaga hüvasti imelise filmi "Top Gun" saatel.