Olen elus

Ma arvan, et see on eilse päeva kohta kõige tähtsam kokkuvõte. Ja lisaks sellele, et olen elus, on elus ka Ville ja meil pole ühtegi luud katki. Kodarluu distaalse kolmandiku murd oli eilse päeva alguses mul isegi kõige suurem hirm, sest usun, et vigastustest on see ilmselt kõige sagedasem. Aga ei. Isegi mitte kodarluu ei saanud viga. Võite isegi arvata, et olen asjade käiguga päris rahul.

Kes veel aru pole saanud, siis eile oli meil päev, kus käisime mäe peal lumelauaga sõitmas. Taustainfoks nii palju, et lumelauda pole ei mina ega Ville kunagi varem proovinud. Mina olen oma elus mitu korda suuskadega alla tulnud ja tunnen end nendega enam-vähem okeilt, mingeid hirmkitsaid pöördeid teha ei julge, aga surmaähvardusel saaks vast hakkama. Lumelaud on aga hoopis teine teema. Enne eilset mind tegelikult hirmutas see, et mõlemad jalad kinni on erinevalt suuskadest ja justkui saaks vähem juhtida seda alust. Sain aru, et päris nii see ei ole.

Meie personaalseks juhendajaks oli Jürgen kogu päeva. No milline luksus... Lisaks sellele, et ta ise hästi sõita oskab, on tal ka ametlikud juhendaja paberid olemas, mis ta natuke aega tagasi selle sama Jasna mäe peal tegi läbides intensiivse nädalase koolituse. Ütlen kohe, et ilma Jürgenita poleks ma seda lauda ilmselt kunagi alla pannud ja kindlasti oma suuskadega edasi pusinud, aga kui meil juba selline võimalus oli, siis ei tohi ju seda käest lasta. Päev algaski sellega, et pärast varustuse renti ja selgaajamist (nende saabaste jalga tõmbamine kulutab ilmselt üksi juba mingi 100 kcal...) tutvustas ta meile põhitõdesid: selgitas, millest laud üldse koosneb, kuidas see paindub, kuidas teda alla panna, kuidas liikuda. Lastemäe kõrval proovisime minikallakust alla tulla. Sel hetkel tundsin, et no jeerum, asi läheb ikka liiga keeruliseks.

Aga ometi ronisime gondlisse, mis meid üles viis:

Rada, millele läksime, oli üks sinistest radadest. Sinine rada on kõige lihtsam, edasi tuleb punane ja siis must. Erinevalt Eestist on siin vahe sees ka radade pikkusel. Kui eelmisel aastal Kiviõlis saime ühe allasõiduga sõita u 500m, siis siin meie lihtne lühike sinine rada oli lausa 2,5 km pikk! Näis lausa uskumatu, et ma selle teekonna lumelaual veedan.

Selfi enne saatuslikule rajale vastu astumist:

Ja siis polnudki midagi muud teha, kui alla hakata tulema. Ma tänan teid, inimesed, kes te selle "sahka sõitmise" välja mõtlesite! Tulin enamuse teest sahas: laud horisontaalselt mäe küljega ja vaikselt "vajutasin gaasi". Jürgen ikka soovitas rohkem proovida nina otse saada ja siis tagasi horisontaali minna ja laugematel kohtadel sain ka seda teha veidi, aga no hirm oli täitsa tunnetatav. Ühtegi korda valusalt ei kukkunud õnneks, pigem potsatasin maha siis, kui seisma jäin, sest ei suutnud ühe laua kandi peal ilma liikumiseta tasakaalu hoida. Olin kindlasti kõige aeglasem mäest alla tulija, aga see on üks asi, mis mind absoluutselt ei morjendanud. Alla saades olin õnnelik ja näljane ja nii me sööma läksime.

Radade ääres on näljastele sööjatele mitmeid putkasid, kus midagi hamba alla saab. Meie võtsime traditsioonilist slovakkia toitu: kartulipannkooke hapukoorega, Jürgen ka kapsasuppi lihaga ja meie veel ühed mitte nii traditsioonilised pannkoogid. Oleksin võinud einest pilti teha, aga sõime nii kiiresti, et unustasin. :D Lumelauatamine on raske töö ja teeb kõhu tühjaks! Ülemine pilt on minust seal samas hoopis varustust selga ajamas. Olen muide väga tänulik Erlikesele, kes põlvekaitsmeid ja kiivrit ja prille laenas, need kulusid vägagi ära.

Pärast söömist aga tagasi mäele:

Teist korda tulin alla juba ilma "lapsehoidjata". :D Tegelikult poisid sõitsid lihtsalt kiiremini eespool ja Jürgen näitas Villele juba uusi asju, mida harjutada. Mina oma jänespüksinduses kulgesin niisama vaikselt "gaasi vajutades" ja siis jälle seisma jäädes. Vahepeal puhkasin oma väsinud jalgu (parem põlv andis millegi pärast tunda). Vaade oli väga ilus. Mõtlesin seal endamisi, et kui tähtis on ikka lapsena need asjad selgeks saada, kui nii suurt hirmu ei ole. Väikesed viieaastased kimasid must mööda nagu vanad kunnid kunagi. Olen tänulik, et mul oli võimalus teismelisena suusatamist proovida, see on mu elu rikastanud ja julgust suurendanud. Aitäh, ema ja R!

Kokku sõitsingi maha umbes 5 kilomeetrit. Leian, et see on päris hea saavutus esimese korra kohta. Võib lausa öelda, et olen enda üle uhke. Jürgen jõudis samal ajal juba ka kolmandat korda alla tulla ja Villega koos läksid nad veel korra. Mina otsustasin, et ei hakka oma paremat jalga liigselt piinama ja lahkun hea tundega mäelt. Ville ja Jürgen tulid tublidena uuesti alla ning nautisid täiega. Ville oli korra kuidagi kaelale haiget teinud, aga mitte märkimisväärselt ja nii lõpetas ka tema päeva elusa ja tervena. Success!

Siin aga istume me juba ühes kohalikus restoranis ja sööme õhtust. Mina võtsin kanasalati ilma kanata, mis oli absoluutselt taevalik, sest sisaldas sooje köögivilju, värskeid köögivilju, seeni, küüslaaugusaia ja imemaitsvat kastet. Veiniklaas maksis 1 euro. Villel oli mingi traditsioonilisem söök kartulipudru ja mingi lihaga, vist ka kana? Ei mäletagi. Igatahes jäi ka tema rahule. Premeerisime ennast veel traditsioonilise magustoiduga, milleks on fritüüritud saiakesed moonitäidisega. Jälle ülimaitsvad! Eilne päev läks ka toidu mõttes täiesti korda.

Kui nüüd üldse paar sõna toidust rääkida, siis poodides on valik suuresti sarnane Eestile, samasuguseid vilju ja piimatooteid ja liha võib kohata ka Eestis. Brändid on teised, vorm sama. Küll aga imestan selle üle, et neil ikka veel need suured viilutamata saiad müügil on, selliseid pätsikesi mäletan vaid lapsepõlvest:

Mina muidugi vaatasin valvsa pilguga ka taimetoitu. Leidsin oma heameeleks terve külmkapi igasugust taimset värki: hummust, tofupastat, mingeid sojatooteid. Ainuke erinevus on pakendamisel. Huvitav kogemus iseenesest, aga kasutada on neid viinerpakendeid selgelt ebamugavam:

Eile kogesin seda, mille pärast inimesed suusareisidele tulevad ja nüüd võin öelda, et mõistan neid rohkem. Varasemalt ei "isutanud" need suusareisid väga palju, sest ma ei saanud aru, miks peaks keegi vabatahtlikult veel külmemasse kohta minema, kus pole ei kultuuri ega midagi. :D Tegelikult on suusatamine ja lumelauatamine nagu meditatsioon - oled üksi mägedega, vahel ka päiksega, värske õhk, palju väljas. Õhtuti saab sõpradega jutustada või siis, kellele meeldib, pidu panna. Saan nüüd sellest kõigest palju paremini aru ja olen üsna kindel, et see ei jää mu viimaseks suusareisiks.