Magnituud

4. november Saara ja Ville elus:

Kell on 00.00, magame 4h, seejärel ärkame, pakime, sõidame lennujaama, kokku 3h. Lend 2h. Järgmises lennujaamas ootame järgmist lendu 1,5h. Edasi mammutlend 9,5h. Siis taas järgmises lennujaamas 5,5h. Edasi kolmas lend 6,5h. Siis tund aega autorendiga mässamist ja 2 tundi poes käimist ja kohale sõitmist ja kell 00.00 olemegi kohal. 24 tunni sisse on mahtunud täpselt 35 tundi aega. Kirjutan seda postitust südaöösel, Eestiga ajavahe 12 tundi. Ilusat südapäeva, sõbrad. :)

Aga nüüd kõigest lähemalt.

On tõesti olnud mammutpäev. Kuna hommikune lend läks kell seitse, siis ei jäänudki muud üle, kui kell neli ärgata ja lennujaama poole minema hakata. Võtsime takso. Ville oli veel eelmisel õhtul mingi Hispaania kohaliku taksoäpi peale pannud, millega odavamalt sõita sai. Kõik läkski ilusasti, ka lend oleks muidu olnud õigeaegne, kui vaid õhkutõusmisrajal järjekorra tõttu ootama poleks pidanud. Päriselt üles ärkasime alles lennukis.

Suure pilve sees lõi äike:

Esimene lend viis meid taaskord Frankfurti vorstide juurde. Ka nüüd polnud just kõige mugavamalt aega antud, kiirustasime läbi hiigellennujaama rahvusvahelisse väravasse. Kohale jõudes jäi meil just nii palju aega, et vetsus käia, lennule vett osta, paar hetke Instagrami kerida ja mina jõudsin lastenurgas 7 minutit joogat teha. Absoluutselt ei huvita, et mõni vaatab.

Õige pea kutsus meid aga suur Lufthansa kurelennuk, osaliselt kahekorruseline:

Hommikuselt unistena alustasime 9,5-tunnist lendu Kanadasse, Vancouverisse:

Kes nii pikalt enne lennanud ei ole, siis taolise katsumuse parimaks võrdluseks võib vast pidada kujuteldavat olukorda sellest, kui lähed kinno ja vaatad 5 filmi järjest samas saalis ilma püsti tõusmata. Okei, vetsus saad 2 korda käia. See on räme, tõesti on. Aga nii kaua kuni me pole piisavalt rikkad, et esimeses klassis lennata, peame sellega leppima. Ja ma olen valmis tegema sama rämedust uuesti ja uuesti ja uuesti, kui see viib mind kohtadesse, kus ma kunagi varem käinud ei ole.

Õnneks pakkus Lufthansa reisi ajal 2 korda süüa ning mõlemad eined olid väga maitsvad. Pildil esimene lõunasöök (pasta bolognese, salat, sai, magus kook, juust, või, šokolaaditükk):

Teine hea asi oli nende meelelahutusprogramm. Istmete seljatugedel olid uhiuued ekraanid ja sadu filme, mille abil aja kulgemise jälgimine ära unustada. Ainuke, kellel sadu filme polnud, oli Ville. Mingi kurva juhuse tõttu oli tal neid vaid 19. Stjuardessid proovisid rebootida, aga kahjuks midagi parandada ei õnnestnud. Ville sai vähemalt vanu unustatud filme üle vaadata. :D Mina alustasin lapsepõlve lemmikust "101 dalmaatsia koera." Ma ei teagi, mis mul sisse läks, tavaliselt ma lastefilme ei armasta, aga nostalgiatunne oli liiga ahvatlev. Kasvasime Saskiaga Disney filmide ja multadega üles ja dalmaatsia koerad on tore üheksakümnendate klassika.

Teiseks vaatasin ulmekat Transcendence, mida veel näinud polnudki. Siis vahtisin mingeid 10-minutilisi "dokfilme" paar tükki, aga rohkem ei jõudnud ka mina filmidele keskenduda. Panin hoopis klassikalise mussi peale ja hakkasin sudokut mängima - üks mu lennukielu põhilõbustusi. Ekraanile lasen tavaliselt kuvada lennuki teekonna. Vaadake, kui huvitav sel korral, lennuk kasutab planeedi "otsakumerust", et kiiremini saada:

Suure mammutlennu tipphetk oli aknast Gröönimaa nägemine. Kuulasin samal ajal Game of Thronesi heliriba ja koos mussiga oli kogu kogemus lihtsalt eepiline. Lugesin kusagilt, et meie põlvkond on sündinud ebaõnne tähe all, sest planeedi uurimise jaoks sündisime 100 aastat liiga hilja, aga kosmose uurimise jaoks 100 aastat liiga vara. Mina seda ei usu. No vaadake seda Gröönimaad, sellise pildi nägemine toob ilmselt igaühes uurijaiseloomu välja:

Vancouverisse jõudsime väsinute, kuid rahulolevatena, et kõige pikem ots läbi on. Me ei ole head lennul magajad ka, mina magasin vist kogu lennu jooksul mingi pool tundi ja Ville umbes sama. No ei saa istudes magada lihtsalt.

Lennupäeva jaoks oli mul ausalt öeldes üks unistus varuks. Lootsin väga-väga, et kogu passikontroll ja immigratsioon ja pagasiga jändamine võtavad Kanadas piisavalt vähe aega, et jõuaks korraks lennujaamast välja Vancouveri kesklinna minna. Olen sellest linnast nimelt väga palju head kuulnud nii Marianilt kui mõneltki teiselt ja kõik on öelnud, et linnal on eriliselt "hea aura".

Ja unistus läkski täide!!!

Ma olen ikka eriliselt rahul kogu asjade käiguga. Lennuk jõudis õigeaegselt, immigratsioonist saime harjumatult paternalistliku passikontrollija valvsa pilgu all ("You are doing very well, Saara, keep on going" - sõrmejäljelugeja kasutamise kohta) kiiresti läbi. Rong viis meid kesklinna poole tunniga, mis jättis täpselt tunni jalutuskäiguks.

Väsinud inimene suures eufoorias uue linna, pilvelõhkujate, lume ja pumpkin spice muffini üle:

Lumi oli meile muidugi üllatuseks. Ville oli varem valmis vaadanud, et kraade peaks olema üle kümne ja nii me ekstra jopesid kaasa ei võtnud. Minul näiteks oligi pikematest riietest ainult sama vana hea Takko Fashioni dressikas ja teksatagi. Ville andis mulle oma kileka lume- ja külmakaitseks. Külm oli sellest hoolimata.

See kõik oli siiski seda väärt, sest saime tutvuda Vancouveriga! No püha püss, kui äge! Jalutasime läbi linna mere äärde, Ville poseerib Willyga:

Võib-olla, et tegemist on soovmõtlemisega, aga Vancouver mulle tõesti meeldis. Kuigi sadas lund ja ilm oli pilves, oli valgus kuidagi eriliselt helge varjundiga. Tänavad on laiad, ruumi on ja õhku. Suured klaasmajad on kõrged ja meenutavad kõrgusetundelt natuke New Yorki, aga samas see helge valgus ja värvilised lehed loovad uskumatult sõbraliku õhkkonna. Kui väga rahul ma olen, et linnas ringi sai käidud!

Kuna eelnevalt olime foorumitest igasugu reisinippe ja soovitusi lugenud layoveri kohta, siis läksime lennujaama tagasi 3 tundi enne lennu väljumist. See oli liig, mis liig. Vancouveri lennujaam ei ole üldse nii suur, et seal kuidagi eriliselt aega peaks varuma. 2 tundi on täiesti piisav. Meie veetsime oma lisatunni Starbucksi tee ja Burger Kingi burksidega nagu Ameerikamaale kohane. Sain Burger Kingist vegan burksi. :D

Ma hoiatasin teda, et ma panen kõik tobedate nägudega pildid üles:

Vancouver-Honolulu oli täielik piin oma kuue ja poole tunniga. Esiteks, me olime selleks ajaks sama väsinud kui pärast keskmist 24-tunnilist valvet, aga magada oli jätkuvalt äärmiselt raske. Sõitsime Air Canadaga, mis on täitsa Star Alliance-i liige nagu Lufthansagi, aga meile üllatuseks meenutab esimene pigem mingit pomšilennukit: istmed on vanad ja kulunud, ekraane pole, patju ja tekke ei pakuta, süüa ei pakuta (!!!), õhkutõusmisel pidime kõrvaklapid ära võtma (?). Kuigi tegemist on õhtuse lennuga, käib lennukivalgus pealtnäha täiesti suvaliselt sisse ja välja - mingi hetk kustutatakse tuled täiesti ära, siis jälle lülitatakse keset lendu tunniks ajaks sisse. Mis neil viga on, ei tea.

Kohale jõuda oli väga hea tunne. Soe õhk! Niiske, mõnus. Võtsin end kohe maika väele ja keha tundis, et see ongi tema kodutemperatuur. Edasi võtsime auto, mille kinni olime pannud ja hakkasime korteri poole sõitma. Teel hüppasime läbi supermarketist, et hommikusööki saada.

Everything is big in America:

Täitsa lõpp, kui väsinud ma olen. Aga mul on sellest absoluutselt poogen. Me oleme Havail.