Rõõm ja pisarad suvises Lõuna-Eestis

Ilmselt nõustub enamik eestlasi väitega, et Eestis on kõige parem just suvel, kui valgust on rohkem kui ära jõuab vaadata, kui kõik on roheline ja meres saab kasvõi natuke ujuda ja kui on lühikeste-pükste-soe. See viimane osa ei pruugi muidugi alati nii olla, ka sel aastal mitte. Täiesti mõistan teid, kes te suvel Vahemere äärde lähete. Vahel mõtlen, et ehk peaks isegi minema. :D Õnneks on õnnistatud meid ka mõne päris suviselt sooja päeva-nädalaga ja ma üritan tõesti nautida seda aega, mil Eesti on parim koht maailmas.

Eelmisel nädalal käisime Villega külas meie Valgamaa-sõpradel. Mulle iseenesest Tallinn ja Põhja-Eesti väga meeldivad, aga Lõuna-Eestis on alati soe tunne. Olgugi, et vahemaa on vaid paarsada kilomeetrit, on lõunas siiski midagi, mida põhjas pole - armas künkaline maastik. Lisaks pole nii tugevat tuult ja järvi on rohkem. Suvise Eesti suveaias sulgpalli mängida ja õues süüa - no mida muud elult vaja? :)

Kuna mõtlesime juba varem, et nagunii saavad need (kuigi mõnusad ja ilusad, aga siiski) pikad tunnid maha sõidetud, siis otsustasime, et pole mõtet kohe tagasi tulla, vaid pigem pikendame oma käiku ja lisame nädalavahetusele veel toredaid kogemusi ning põnevaid seiklusi. Seega vaatasingi Bookingus ringi ja otsisin kohta, kuhu ööseks jääda. Oleksin hea meelega Kubja spaasse toa võtnud, aga kuna Bookingus olid kõik toad otsas ja telefonile neist keegi ei vastanud (vaatamata mu korduvatele kõnedele), siis pidin alternatiivi leidma.

Broneerisin meile ööbimiskoha Võrumaale, Ööbikuorgu, 7 järve keskele. Ööbikuorus ja selle lähedal on mitmeid ööbimispaiku, aga otsustasin seekord Ööbikuoru Villa kasuks. Hinnaks 79 eurot, mis sisaldas ka hommikusööki. Mõtlesin, et ilusa suve tähistamiseks võiks võtta küll.

Ööbikuoru Villas on ametlik check-in kuni kella üheksani õhtul. Kuna aga Maarja ja teiste sõpradega läks aeg nagu lennates, siis me kella üheksaks sinna siiski ei jõudnud. Teavitasin neid ette ja nad lubasid meile võtme valmis panna. Sellega sai muidugi taaskord seda klassikalist nalja, et nad mu nime valesti kirjutasid. Pole hullu, Corneliakene, sa pole sugugi mitte ainus:

Roosa maja oli ise väga nunnu ja vääris tõesti villa nime, kujundus vastas ootustele. Meie toa kohta mul samuti midagi halba öelda ei ole: ruumikas, ilus, kahekorruseline (!) ja puhas. Teine korrus oli tegelikult magamislavats lastele, mis nägi ka väga äge välja. Voodi oli pehme, soe ja mõnus. Stiili mõttes ehk ainuke tähelepanek oligi voodi peaosa puudumine, aga mugavuse mõttes polnud vahet karvavõrdki.

Otsustasime hilisest saabumisest hoolimata jalutama minna. Olen õnnelik, et seda tegime, sest loodus oli lihtsalt imeline. Loojuv päike, järved, rohelus, piiritajate hääl. Rõuge ürgorg on tekkinud jää liikumise tõttu, on kuni 60 meetri sügavune. Ööbikuorg on Rõuge ürgoru üks lisaorg.

Kohe villa kõrval oli ka Eesti sügavaim järv - Rõuge Suurjärv. Mäletan seda veel geograafiastki. Sügavust me Villega ei mäletanud aga üldse, panime arvates saja meetriga mööda. :D Rõuge Suurjärve suurim sügavus on 38 meetrit siiski. Ville vaatas hoolega plakatitele märgitud järvest püütud kalaliike ja unistas kalaleminekust.

Kalale me siiski ei läinud, vaid ronisime sellise torni otsa. Tegemist on Rõuge vaatetorni Pesapuuga, mis valmis alles eelmisel aastal - 10.10.2016. Wikipedia ütleb, et see on kõrgeim ja silmapaistvaim torn Võrumaal. Disaini mõttes annan arhitektile Karmo Tõrale ühe ilusa priske viie, see torn on tõepoolest armas pesakene. Ja mõelge vaid, Rõuge vallal on traditsioon, et iga sündinud vallakodaniku auks värvub torni otsas olev kuppel ehk "kuldmuna" õhtuhämaruses kas siniseks või roosaks vastavalt sündinud ilmakodaniku soole. Mul juba tulid pisarad silma.

Teine kord, kus mul peaaegu pisarad silma tulid, oli siis, kui ma kogemata vaateplatvormil alla vaatasin. Ma nimelt avastasin, et mitte alla vaadata on ainuke viis, kuidas selliseid kohti külastada, sest pea kõik sellised tornid on tehtud metallvõrest, mis ikka väga hästi läbi paistab. Seega minu poliitika on kindel - vaatan kaugusesse ja mitte ühtegi korda alla. Juhtusin aga korraks dressikat kinni panema ja nii kui oma nööpe vaatasin ja "tausta nägin", olid mul jalad hetkega nõrgad ja põlvedest käis nõks läbi, sain viimasel hetkel kusagilt kinni. Vot nii nõrk olengi. Ville, mu kallis hundike, tegi oma jalgadest lausa pilti:

Meie külastusõhtul oli oru selvale ka simman püsti pandud. Vallarahvas oli kokku tulnud, et muusikat kuulata, süüa, kiikuda ja... karaoket laulda. :D Seda oli päris lõbus kuulata. Eesti suvi.

Uneajaks olime Megalt väsinud. Vaatasime umbes 20 minutit telekast ühte Game of Thronesi 6. hooaja osa ja magama me jäimegi.

Hommikusöök oli kella 8-10 vahel, mis minu jaoks on veidi liiga varane siiski. 8-11 on minu meelest täitsa hea kellaaeg, aga eks see olegi maitse ja korralduse küsimus. Ülesse me end ajasime, sest tühja kõhuga päevale vastu minna on ilmselge piin. Söögiks oli hommikuhelbeid, võileivamaterjali, muna, peekonit, veidi puuvilju ja croissantid (jee!). Kui juba sarvesaiu saab, siis suur pluss on kirjas. Topeltplussi oleks saanud, kui pannkooke oleks pakutud.

Veranda, kus hommikusööki nautida:

Ville, vana kalamees, otsustas hommikul ujuma minna. Vesi oli, nagu arvata võite, väga külm. Ville ütleks kindlasti, et ei olnud. Pika veenmise peale hüppasin ka ise korra sisse, aga minu jaoks oli tõesti liiga külm. Ootasin hoopis meie järgmist seiklust - ratsamatka. :) :) :)

Olen Villega ratsamatkale tahtnud minna juba 2 aastat. Ville ei ole väga vaimustunud olnud sellest mõttest, aga pika veenmise peale õnnestus mul ta siiski ära rääkida. Otsisingi internetist kohta, kes meile väikese loodusmatka hobustel korraldaksid. Leidsin mitmeid, aga Tamula Tallid Haanjamaal tundusid imelised (just tallide järgi ma ööbimiskoha võtsingi), sest pakkusid just sobiva pikkusega jalutuskäiku imelises looduses. Helistasin neile nädal varem ja härrasmees telefonis kõlas väga rahulikult ja mõnusalt ja nii me selle matkakese kokku leppisimegi - pühapäeval kell 11.30.

Nüüd hakkab selle jutu kõige kurvem osa. Läksime Villega kohale. Ootasime, et perenaine koju jõuaks, sest oli poodi läinud. Olin kapist välja otsinud kogu ratsavarustuse ja Villele said ka sobivad riided, mis kõik Tallinnast kaasa võetud ja selga aetud olid. Seisime seal ja ootasime. Kui naine (peaks ütlema pigem tüdruk küll) koju jõudis ja meie ütlesime, et ratsutama tulime, siis maigutas tema aga suud ja ütles, et nüüd küll ei saa, sest neil on lastelaager. ...?!?!?!?!?!? Te võite mu pettumust ette kujutada. Nad ütlesid, et homme tuleksime. Homme? Tallinnast või? Esmaspäeval või? Nagu PÄRISELT KA VÕI? Okei, sul on lastelaager, aga tõesti, kas nende talus on nii, et vasak käsi ei tea, mis parem teeb vm? Kas lastelaagri toimumine ei ole tõesti nädal aega ette teada? Ma olin nii nii nii pettunud. Ta pakkus meile veel muid talle, kuhu minna, ise samal ajal neist halba rääkides. Oleksin tahtnud öelda, et kuule sina ei ole küll inimene, kellel teiste kohta midagi halba õigus öelda on.

Ma loodan, sõbrad, et te kunagi sinna Tamula Tallidesse minema ei pea, valige ikka mingi teine koht, sest nende peale lihtsalt loota ei saa. Isegi, kui paned aja nädal aega varem. Isegi, kui sõidad 3.5 tundi, et kohale tulla. Vahel on mul isegi kahju, et ma rohkem reklaami oma blogile teinud ei ole, saaksin rohkem inimesi halbade kohtade eest hoiatada. Igatahes, levitage sõna.

Sõitsime pärast kohutavat pettumust hoopis vanasse heasse kohta Käärikul. Ville käis ujumas, täielik tagasivaade kaks aastat tagasi toimunud reisukesele. :)

Niimoodi kurvalt lõppes siis meie käik. Aga pole hullu. Ma olen juba järgmise koha välja vaadanud ja loodan, et saan ühe toreda arvustuse kirjutada. + 3 välisreisi on ka juba plaanitud! + Eesti postitusi on veel kirjutada. Põnevad ajad! :)

Seniks mõnusat suve!

Saara