Saturday, January 21, 2017

Vahekokkuvõte Nairobist

Ville sündis, kui Ronald Reagan presidendiks sai. Nüüd, 36 aastat hiljem, tähistab ta koos Trumpi ametisse astumisega taaskord oma sünnipäeva. Üritasin sünnipäevalapsele hommikul enne tema ärkamist ka küünalt leida. Maru kaua aega läks, enne kui nad kusagilt tagataskust selle välja kookisid. Minu õnnetuseks ei hakanud see väike küünlajunn korralikult põlema ja mässasin ukse taga päris pikalt tikkudega enne, kui sealt mingi säde välja tuli. Palusin Villel soovi ka soovida, ta ütles, et tal on juba kõik olemas.

Pärast seda väga-väga tagasihoidlikku hommikusööki, mis sisaldas taas röstsaia, võid, viinereid, paari mahla ning mõndasid eriti õhukeseks lõigatud puuviljalõike, lasime hotellist takso tellida ja suundusime kuulsa Masai Marketi poole.

Nagu ikka, istusime ummikus. Siin Nairobis on kõige tavalisemaks autoks tänaval Toyota. Autosid on uhkeid ja vähem uhkeid, üsna sarnane Eesti tänavapildile. Ainult eesti muda pole. Ja Teslasid.

See marketikogemus oli ikka eriliselt eriline. Ma ei ütleks, et hea. See oli pigem sinna hullu poole kaldu. Nimelt, väravale liginedes seisid seal nn. "vahemehed". Need olid mehed, kes meile kaupa näitasid. Nad olid sinna turule ehitanud päris kavala süsteemi - vahemehed veavad meid putkast putkani, pakuvad kaupa ja korjavad kaasa asjad, mis meid huvitada võiksid. Kui oleme kõik ära vaadanud, siis hakkame nendega kauplema. Ja kaupleme just nendega, mitte müüatega otse! Ma ei kujuta ette, kui palju nad sealt vahekasu võtavad, aga ma kujutan ette, et mitte vähe.

Need vahemehed olid ikka maru tüütud. Muudkui sahmerdasid ja küsisid, et kas meeldib see või see või äkki hoopis kõrvarõngad või tahame salle või kotte või kujukesi? Või äkki hoopis sandaale?? No jeesus maria, rahulikult vaadata ei saa. See on väga sarnane kogu lõunamaailmaga üldse. Vahel tahaks, et kõik müüad oleksid sama introvertsed kui keskmine eesti IT-nohikust mees. Samas, ega ma pean ütlema, et see kauplemine kasvatab iseloomu. Kuna meil TEGELIKULT midagi vaja ei olnud, siis ma ütlesin alati vähemalt poole väiksema hinna ja ei tundnud ennast üldse halvasti, kui nad selle peale nukrat nägu tegid ja meid ahneteks nimetasid. Mul suva :D Just see suvatunne on ikka väga vabastav, vanasti ma üldse selline ei olnud.

Kaupa oli igasugust, väitsid küll, et handmade, aga ega ma kõike ei usu. Mõned suveniirid siiski ostsin ja nad suutsid mulle pähe määrida ka ühed sandaalid, mille ma õhtul nüüd jalga panin ja vaatan, et liiga väiksed on :D TIA pidi olema üks nende levinumaid väljendeid. See tähendab This Is Africa. Seega, TIA.

Järgmiseks läksime Villega SIM-kaarti hankima, sest homme on meil "päris" safarile minek ja ega me ei tea, kas nad telkide juures wifit pakuvad või ei :D Parem valmistume. Valmistumine ei olnud lihtne, seda pean küll ütlema. Selleks, et saada SIM-kaarti, pidi minema ühte kindlasse putkasse, võtma järjekorranumbri nagu Prisma sooja toidu leti ääres ja järjekorras ootama. Enne meid oli 50 inimest. Võite ette kujutada, mis tunne oli. Sakkis. Ootamine oli aga seda väärt, sest saime simi ja 5G netti, maksime selle kõige eest vähem, kui 15 eurot. Oleme väga rahul, Aasias nt oli nett kallim.

Lõunale läksime ühte Lonely Planeti poolt soovitatud "keskmise kallidusega" kohta. Tähistasime kalli Villekese 36. sünnipäeva kolmekäigulise söögiga. Koha nimi oli Thorn Tree Cafe, mingisuguse uhke keti lüli. See koht oli tõesti peen, kujundatud koloniaalajastu stiili järgi.

Olime riides taaskord nagu matsid, aga mis seal ikka. Hakuna Matata! See sõna on päriselt ka pärit suahiili keelest, mida nad siin esimese keelena räägivad. Hakuna Matata tähendab "ära muretse" nagu Lõvikuningas öeldi. Teine levinud väljend on pollo-pollo, see on "rahu-rahu". Seda pollot viljelesid nad üsna jõudsalt seal kohvikus ka, sest kui eelroog ja pearoog jõudsid päris kiiresti, siis magustoitu ja arvet pidime ootama ikka megalt kaua. Palusin Villel ajaviiteks poseerida nagu 36-aastane:

Ville tellis anguse, mina seaprae. Kõikidest söökidest, mis me seal proovisime, oli Ville angus kõige parem. Tõesti, söögitegemise motivatsioon on laes. Oskaks ise ometigi midagi sellist teha, siis ei sööks ma vist enam kunagi väljas. (Va sushit. Ja burksi. Ja kooke.)

Siin Nairobis mingit kohalikku erilist toitu tegelikult ei olegi nagu ma ühe taksojuhi jutust aru sain. Mingi maisipirukas ainult, aga sinna juurde lähevad tavalised kartulid ja liha. Hommikusöögiks söövad mingeid juurikaid, mis on päris veider. Magusat nad palju ei söö, seda oli näha ka magustoidu kvaliteedist. Võtsin mingi šokolaadiasjanduse, aga ausalt öeldes sellise oskaks ka minusugune köögikobakäpp valmis teha ja olen kindel, et see oleks parem kui originaal. Alkot nad ka väga ei joo. Kõige levinum alkoholitoode on Tusker, kuulus Keenia laager. Ville on neid juba päris mitu ära joonud. Sünnipäevalapse kommentaar: "Hele, kerge, õrna humalase järelmaitsega". Vanus on pähe hakanud :D

Kogu selle piduroa eest maksime kokku 75 eurot. Minu meelest liiga palju. Ega Keenia mingi odav riik ei olegi. Ma ütleks, et hinnad on umbes Eesti tasemel. Eks valgetelt muidugi kooritakse hoolega, mille eest on hoiatanud meid mitmed mustanahalisedki. Kauple, kauple, kauple! Mis meil muud üle jääb :D Peenes restoranis muidugi kauplema ei hakka.

Otsustasime pärastlõuna veeta pargis, mis jäi meie hotelli taha. Otse hotellist parki võisime minna ainult giidiga, sest muidu "võime me ära eksida." No tere tali. Rääkisime neile GPS-ist ja kõigest, ei mingit tolku. Läksime pärastlõunal pargi teise värava juurde, kust sisse saime ja vaikselt hotelli poole jalutama hakkasime. Värava taga oli puukool, nii palju kauneid rohelisi taimi. Samuti oli seal kaunis taimehooldaja:

Pargis jalutamine oli päeva tipphetk. Selles suhtes on siin Keenias ikka raske, et valgeid on nii vähe. Tulime siia vaatamisväärsustega tutvuma, kuid me ise oleme osutunud nendeks põhilisteks vaatamisväärsusteks. Nagu osa Black Mirrorsist. Valgeid on tänaval tõesti vähe, enamasti ei näe üldse. Ma ei tea, kus need turistid kõik on, kas istuvad siis ainult oma hotellis või? Kummaline.

Meie igastahes olime pargis ja peaaegu täiesti üksi. Paar valget jalgratturit profiriietuses sõitsid mööda. Ülejäänud aja nautisime seda, et keegi meid ei jõllita. Tõesõna, ma arvan, et meil on linnas sama tunne kui neegritel Eestis. Pargis vaatasid meid ainult puud, linnud ja tõenäoliselt paar ahvi, kes olid liiga arad, et tere ütlema tulla.

Tatsasime pargis umbes poolteist tundi. Kohati ei olnud mu linnakingad just sobivaimateks jalanõudeks, aga saime hakkama. Tundsime, kuidas ajud lõõgastuvad. Hea kerge tunne tuli peale. Loodus on ikka parim. Mets oli veidi Eesti parke meenutav, ununes täiesti ära, et me kusagil teisel pool ekvaatorit oleme.

Mõned suuremad palmid ja akaatsiapuud andsid endast kohati märku ja siis meenus taas kogu eksootika. Kuigi siin on hea ja soe ja äge loodus, siis me mõlemad arvame, et Nairobis me ei elaks. Muidu oleks täiesti tore ja kõik okei, aga see pidev tähelepanu keskpunktis olemine on raske. Tahaks teinekord lihtsalt vaikselt rahvamassi kaduda. Aasias oli selles suhtes lihtsam, valgeid oli rohkem ja keegi väga vaadata ei viitsinud.

Hotelli juurde jõudsime ilma suurema vaevata. Eestlased oskavad ju metsas liigelda! Meie hotell, hoolimata mõnest puudusest, näeb ikka päris äge välja:

Tegin toast ka pilti. Toa üle ei kurda, suur pehme voodi, puhas vannituba. Toateenindus käib iga päev. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, miks nad küll Iga Päev uue seebi peavad panema? Kas tõesti ei sobi külalistel mitu päeva sama seebiga pesta? No apua. Teine veidike häiriv asi on see, et meil on ainult 1 tekk. Ma saan aru, et osa inimestest just seda eelistab, aga meie vanad individualistid tahaks ikka oma kookonis olla. Õnneks tekk on päris suur ja tekimüüri ehitamine USA ja Mehhiko vahele ei ole liiga suur probleem.

Nii meie päevake möödus. Sünnipäevalaps ütles just, et nii tore, et ta ikka isoleerteibi kaasa võttis. :D Parandab siin hotelli pistikukonvertereid, mille nad Ville sõnul ise ära olid rikkunud. Oh, well. Homme algab aga safarielu, see päris safarielu, kus oleme 4 päeva. Kuna mobiilne nett meil on, siis ma loodan, et saan blogi ka kirjutada ja teid loomapiltidega rõõmustada. Ma ise ei jõua ära oodata! Linnast välja, loodusesse!

4 comments:

Peeter said...

Lahe, et seal olete! Keenia eksperdina pean tunnistama, et kõik on õige, v.a. see, et "nad eriti ei joogi". Tuleb sattuda õigel ajal õigesse kohta (nt keset savanni asuvasse putkasse, kus raudvõrgu tagant jooki müüakse) ja te näete, mida kõike ja kui palju juuakse :) Mõnusat seikluse jätku!

Saara said...

Jah, eks meie kogemused piirduvadki alkovalikuga poodides ning autojuhi sõnadel :D Ma kusjuures täiesti usun, et tegelikult on vaesema kontingendi alkotarbimine suur, arvestades seda, et tööd ei ole... autojuht ütles, et keenialased ei joo vähemalt hommikuti nagu venelased :D hahaha
Aga suur tänu! Tervisi soojast ja tuttavast paigast! :)

Unknown said...

Muudkui loen ja kuna just täna käisime teie pool ja oleme Sagari köögis ja on laupäev, siis igatsen teid väga. Karpa ka igatseb. Mõtlen et teen talle varsti ettepaneku mõnda lauamängu mängida, kui blogi läbi. Mul on hea meel, et olen seni ainult FB ja instaga piirdunud ja pole teid koosolekute vahepeal ära raisanud. Nii huvitav.

Saara said...

Aitäh, Kaidikene! Ma istun siin hotellikohvikus ja mõtlen ka, et oleks ikka päris tore, kui saaks puhkusehetkedel Kataani või PowerGribi mängida. Varsti oleme tagasi kodus! :)