Thursday, January 26, 2017

Kuidas inimesed Keenias elavad

...ja kuidas elame meie.

Meie safari oli "budget safari", seega ei midagi uhket. Magasime kohas nimega Eco Camp. Kohale saabumine ja reeglitega tutvumine oli alustuseks üsna suur šokk: elektrit on laagris ainult kell 5-7 hommikul ja 19-22 õhtul. Elekter toodetakse generaatori abiga. Need olid ka ainsad ajad, kus sai oma seadmeid laadida. Seadmete laadimine toimus söögisaalis, oma pistikukonverter oli abiks (endise Inglismaa kolooniana on siin loomulikult kolmeharuline pistik). Veitsa muserdav oli ka see, et kui proovisime oma uhket 4G internetti kasutada, siis see ei õnnestunudki, kogu aeg oli Edge ja blogikirjutamisest võisin ainult und näha.

Aga endalegi üllatusena kogu elukorraldus mulle tegelikult isegi meeldis. Netivaba aeg, linnast väljas, tähistaevas, suur osa ajast ilma elektrita, koos söömine. Veidi nagu lastelaagris :) Meie telgis oli oma dušš ja WC, mis samuti kogu muu looduslähedase elu täiesti mugavaks tegid. Eks muidugi veitsa läbivajuv voodi ja mingid naljakad suured putukad just mu lemmikud ei olnud, aga hingeliselt mõjus kogu välielu väga hästi. Meil oli seekord ju isegi oma šampoon, mille ühest marketist kaasa haarasime!

Enne, kui me eile Masai Mara juurest tagasi linna hakkasime tulema, käisime ka Masai hõimuga tutvumas. Keenias elab 42 erinevat hõimu, kes kõik räägivad vist oma keelt. Masai on ilmselt neist üks suuremaid ja ka traditsioonilisemaid. Masai inimesed elavad Keenias ja Tansaanias suurte järvede ja parkide ääres. Nende kõige tuntumaks tunnuseks on punane rätik, mida nad õlul kannavad.

Masai inimeste küla külastus oli ausaltöeldes tõeline turistipettus. Pilet sellele pooletunnisele šõule oli 30 dollarit inimese kohta. Esmalt näitasid nad meile Masaide kuulsat tantsu, kus nad õhku hüppavad. Seda tantsu teavad ilmselt paljud, sest masai hõim on tuntud oma kõrgete hüpete poolest.

Mis mulle aga isiklikult väga ebamugav oli, oli see, et nad kutsusid meid endaga tantsima. Pean mainima ka tõsiasja, et kogu see meeste grupp, kes meile küla tutvustasid, olid ilmselgelt alamotiveeritud või õigemini väga nähtavalt motiveeritud vaid rahast ja mitte oma kultuuri tutvustamisest. Me tundsime ennast lollide turistidena. No vaadake mind seda peakatet kandmas:

Ja siis nad sundisid mind veel hüppama ka. No see oli juba tõesti naeruväärne. Muide, kogu selle aja hüüdsid nad: "Pictures, pictures!" Mingi hetk pidi Ville mind tantsust välja vahetama, sest pealiku poeg, kes meie giid oli, tahtis, et ma Villest ka pilti teeksin. Ma ei ole kindel, kas te sellest ebamugavusest läbi mu jutu aru saate, aga no vaadake seda pilti, see räägib iseenda eest.

Pärast viite minutit nende traditsioonilise tantsu imiteerimist viis pealiku poeg meid oma isa majja, et nende tavalist koduelu tutvustada. Masaid elavad onnides, mis on ehitatud mudast ja õlgedest. Onnid kestavad 7 aastat, siis hakkavad lagunema ja siis nad ka kolivad. Need onnid on ikka uskumatult räpased. Läksime majja, kus vana naine süüa tegi, lõikas seal liha. Majas on 3 imetillukest nurgakest, üks on köögiks, kus elusa tule peal süüa tehakse, teine vanemate magamisase ja kolmas laste magamisase. Suitsuakent ei ole! Ma ei tea, kuidas nad selle vingugaasi sees üldse ellu jäävad. Ville ütles, et tema meelest kogu selle külastuse halvim osa oli selle suitsu sees istumine ja pärast nende suitsuste riiete kandmine.

Minu jaoks kõige hullem osa oli see, kuidas me pealiku pojale 50 dollarit andsime põhimõtteliselt niisama. Nimelt, ta pakkus meile müüa mingit kallist kaelakeed 3000 KSH ehk Keenia šillingi eest, lisaks mingit käevõru 2000 KSH eest. Mina mõtlesin, et no võime osta küll, ostaks isegi selle käevõru. Ville küsis, et kas ma olen ikka kindel? Ma ütlesin, et muidugi. Sain alles siis aru, et ma olin ühe nulliga mööda pannud, kui Ville talle viiekümneka andis. Ma mõtlesin, et viie dollari eest ostame asju ja unustasin ära, et kurss on umbes 1USD = 100KSH. Mul oli päris halb pärast olla ja tegelikult ka praegu, kui ma seda tobedust meenutan. No 50 dollarit on ikka liiga suur raha nende kahe asja eest, mis turul maksaksid kokku ilmselt mingi 3 doltsi või midagi. : /////

Masai naised turistidele läbi autoklaasi suveniire müümas. Turistid teevad neist samal ajal pilti. Väga ebamugav situatsioon:

Kui ma asja laiemalt vaatan, siis muidugi nii väga halb ei ole. Masai inimesed on nimelt väga oma traditsioonides kinni. Nende põhiliseks rikkuse näitajaks on lehmad: mida rohkem lehmi on, seda rohkem on võimu, naisi ja seda parem on positsioon ühiskonnas. Paraku aga on ka nii, et rahvuspargi kõrval elades tuleb hõimu maadele vahetevahel lõvisid, kes nende kõhnavõitu lehmakesi murravad. Masaide reegel on, et iga tapetud lehma eest tapavad nad kuus lõvi. Kuus!! Lisaks tuleb igal poisil mehekssaamise kadalippu läbides samuti lõvi ära tappa, muidu ei saa naist võtta. Masaisid on praegu üle 800 000. Mul on lõvidest ikka väga kahju.

Kuigi vahel on tore vaadata neid vanu traditsioone, siis mina olen igati moderniseerumise poolt, eriti veel sellises olukorras. Masaid teevad oma meestele ju muu hulgas ka ümberlõikust ja naistelt lõikavad ära osa suguelundeid (female genital mutilation), et nad ei saaks suguühte ajal mõnu tunda (ametlikult Keenias keelatud, aga tehakse ikkagi). Lisaks elavad nad ju nendes mudaonnides, kus on väga must ja ebahügieeniline. Arstina ei kiida ma seda kuidagi heaks. Nende noored poisid vanuses 15-18 peavad veetma 3 aastat metsas enne, kui nad meestena tagasi saavad tulla. Lapsi julgustavad nad kooli mitte minema. Kas traditsioonidest kinni hoidmine on tõesti seda väärt?

Keenia valitsus on üritanud masaisid moderniseerida, kuid enamik neist ei soovi seda. Õnneks nägime, et nii mõnelgi neist on juba mootorrattad ja osa elab plekkmajas ja mitte mudaonnis. Mõned lapsed käivad koolis. Pealiku poeg, kes meilt 50 dollarit röövis, pidi tegelikult omama lausa neljaveolist džiipi. Niiet mõneti on hea, et nad raha saavad. Võib-olla hakkab neid siis ka moodne elu rohkem huvitama ja ükspäev ehk nad ei tahagi oma naisi mutileerida ning lõvisid tappa.

Keenia maapiirkonnad on problemaatilised ka selle poolest, et inimestel ei ole tööd. Keenia töötute protsent on praegu umbes 40%, Nairobis vähem ja maapiirkondades palju suurem. Kui need masaid ka linna läheksid, siis ega neil ei oleks ka kohe mingit tööd võtta. Inimeste palgalõhed on väga suured, rikkad on väga rikkad ja vaesed väga vaesed kogu Keenias. Lisaks on Keenia esimese 20 riigi seas maailmas, kus korruptsioon vohab nagu naat vanaemade tagaaias. Muidugi HIV ja malaaria. Üks juhtidest rääkis, et ka haridus on Keenias väga kallis, poole maksab küll riik, aga poole peab ise maksma. Juhil Josephil oli näiteks kolm last, kaks tütart ja poeg. Ta oleks tahtnud ka neljandat, poega, aga ütles, et ei saa seda endale lubada, sest tal ei ole piisavalt raha. Keenia laste arv perekonnas kahaneb, enamikul on 2-4 last. Muideks, ka polügaamia on ametlikult lubatud, üks mees saab abielluda erinevate naistega. Vastupidi muidugi ei ole... Kuna aga pärast laste saamist jäävad emad tavaliselt kodusteks, siis peab mees suutma kõiki oma naisi ja lapsi üleval pidada ja seega ei saa ka tänapäeval keskmine keenia mees endale palju naisi lubada.

Keenia väikelinn:

Maapiirkonna ja linna vahel on muidugi suured erinevused. Maapiirkonnad on vaesed, aga linnades on ka väga kalleid rajoone. Nairobi lääneosas on näiteks "valgete linnajagu". Rääkisime ühele juhile, et me olime nii üllatunud, et kesklinnas valgeid ei näinud. Juht ütles, et kohalikud valged elavadki kõik seal läänes, nende kontorid on samuti seal samas (UN peakontor ja saatkonnad jne), seega linna nad ei tulegi.

Vaene maapiirkond:

Kaubamaja linnas (teemast väljas, aga vaadake neid jõulukaunistusi ja põhjamaade kultust):

Enamik keenialasi on seda meelt, et valge = raha. Turistidele on hinnad ikka väga kõrgeks aetud. Ka poes maksab läänest toodud kaup uskumatult palju. Tavalises supermarketis oli näiteks pakk Raffaellosid, mis Eestis maksaks 2-3 eurot, müügil seitsme euroga. Head&Shouldersi šampoon, see väikene, maksis 6 eurot. 6 eurot?! Hinnad on turistide nägu, nagu ütles Ville. Keenias käib vähem turiste ja need, kes tulevad, peavad ikka korralikku hinda maksma.

Kui me eile Nairobi poole tulime, siis ei olnud need 6 tundi, mis teel veetsime, enam nii hullud. See esimene osa kruusateel muidugi põrutas, aga kahe tunni pärast oli see möödas ja edasi läks juba libedamalt. Teel nägime mitmeid liivakeeriseid:

Safarijuhid viisid meid hotelli ette ja andsid veel lõpus kingitused ka. Nad on ikka parimad, nii toredad inimesed. Kui te kunagi Keeniasse safarile peaksite minema, siis me soovitame Villega seda sama korraldajat: Tropical Vacations Inc. Kindlasti kirjutame neile hea arvustuse ja lubasin ka pilte saata, mida nad oma kodulehele üles panna saavad.

Meie enda hotelliga juhtus aga selline asi, et kui tagasi läksime, siis ütlesid nad, et kahjuks neil ei ole ühtegi tuba :D Muidugi olime varem broneeringu teinud ja hotelli eest maksnud. Väga lahkelt lubasid nad saata meid sõsarhotelli. Mis seal ikka, ma olin isegi õnnelik, et midagi uut näha saab ja lootsin, et ehk on uues kohas hommikusöök veitsa parem. Samas seisus olid ka üks Suurbritanniast pärit vanemapoolne mees ning tema Ugandast pärit nooruke tüdruksõber. Viimased olid asjast päris häiritud, aga me lohutasime neid sellega, et ega see West Wood just maailma parim hotell ei olnud.

Meie üllatus uude hotelli tulles oli aga väga suur, kui nägime, kui uhke kõik oli. Meile toodi tervitusjook, restoranis olid ilusad lauad ja hotelli keskel imeline bassein, mille ääres mängisid paar valget last. No ikka täiesti teine tera.

Ja siis see majutus. Meile anti lausa kahe magamistoaga korter! Uskumatu luksus ikka. No vaadake neid tube:

Magasime Villega oma uues ajutises kodus nii hästi. Lubasime võtta tänase päeva puhkuseks ja nii me ka tegime. Pärast rikkalikku hommikusööki omleti ja puuviljasalati ja pannkookide ja juustu ja mille kõigega veel laisklesime lausa 4 tundi tehes absoluutselt täiesti suvalisi asju. Ma vaatasin ühe filmi lõpuni ja eelmist osa saatest "Suud puhtaks!". Edasi liikusime kaubamajja, sõime Pizza Hutis ja siis edasi juba samasse metsa, kus ka enne käisime. See oli see "ohtlik paik", mis asus meie vana hotelli taga.

Laenutasime kümneka eest jalgrattad ja sõitsime läbi ühe 10-kilomeetrise raja. Nii mõnus. Pärast premeerisime end ühes ilusas restos salati ja magustoiduga. No ikka tõeline neljapäevane pühapäev. Kuna antud mets asub Nairobi valgete piirkonna juures, siis seal oli ikka palju valgeid. Kes jalutas koeraga, kes oli sõpradega välja sööma tulnud. Nagu tavaline elu. Mõtlesin kohe, et sellist elu ma Keenias elada võiksin küll, snoob, nagu ma olen. Mis teha, selline elu on ka vaese Eesti standarditele lähedam kui Keenia maapiirkonnad. Globalist minus siiski rõõmustab, sest nii Keenia kui maailm hakkavad ühtlustuma. Paremad standardid kõigile.

Aga aitab Nairobist. Homme astume uuesti lennukile ja siis algavad juba hoopis uutmoodi seiklused! Jee!

4 comments:

Unknown said...

Masaid jäägu tõesti Nat Geo kanalile. Kalli

Saara said...

Halvem neist võiks jah jääda minevikku, aga riided ja tants on ikka ilusad :)

Anonymous said...

Tere, sooviks teada. Kas Keeniat võiks külasta 9-aastase lapsega?

Saara said...

Tere!
Aitäh kirjutamast! Mina soovitan väga sellisele reisile just lastega minnagi. Loomad pakuvad kustumatu elamuse kogu eluks. Safaripäevad on pikad, aga ära väsides ei keela keegi ka lihtsalt autos puhkamast, ei pea silmad punnis välja vaatama. Kindlasti kaasa võtta piisavalt snäkke, korralik päikesekreem. Vee saab safarikorraldajatelt. Linnas nagunii õhtuti väga väljas ei käiks, seega basseiniga hotell nt oleks lapsele just ideaalne, saab lõõgastada ja puhata. Mombasa kuurorthotellides on ka lastele hulgaliselt tegevusi ja meelelahutust. Ühesõnaga - arvan, et 9-aastasele meeldiks Keenias vähemalt sama palju kui vanematele. :)
Tervisi!