Gaudi, soojus ja 20 tuhat sammu

Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli mu ema juba jooksmas käinud. Veitsa laiskvorsti tunne on. Sellele vaatamata tegime eile 20 tuhat sammu ja mu jalad olid läbi, mis läbi, kui hotelli tagasi jõudsime.

Alustasime La Sagrada Familia kirikuga, kunstiteosega, millesse Gaudi pani oma elu viimased 15 aastat ja enamgi. Kirik ei ole siiani valmis, Gaudi unistus oligi, et seda ehitatakse sajandeid. Aastaks 2023 on plaanis see ära lõpetada, praegu on ehitused täies hoos.

Kirik ise oli minu jaoks täielik imedemaa. Gaudi oli selle nii hästi läbi mõelnud: suur-suur saal, mis mahutab 13 tuhat inimest, sambad, mis meenutavad puid ja lagi, mis tekitab tunde, et üleval ongi paradiis. Valgus on selline, et "ei oleks liiga valge ega liiga pime, sest mõlemad pimestavad ja pimedad ei näe." Kõige uhkem kirik, kus ma üldse kunagi käinud olen.

Ma vaatasin sinna lakke mingi tund aega ikka:

Kogu Gaudi kunst on suuresti inspireeritud loodusest ja Gaudi oli ise seda meelt, et loodusest tasuks õppida vähemalt nii kaua, kuni meile aega antud on. Kõik kujundid, ornamendid, stiilid olid ära põhjendatud ja täiuslikult sobivad. Ka kristlikud jutud sobisid ideaalselt tema ideedega kokku. Näiteks Jeesuse sünnistseen idas oli pehmete vormidega väljendatud ja väga armas, lääneväravas paiknev ristilöömisstseen aga robustne ja kandiline. Gaudi, sa oled tõesti imet teinud.

Vaade trepile alt üles:

La Sagrada Familia kirikut on raske piltide peal kujutada ja täiesti võimatu on edasi anda seda suurust ning ilu. Ei ole muud teha, kui peab ise vaatama minema. Praktilisest infost: netist ostetud piletid on kõige lihtsam ja kiirem viis sinna pääseda. Piletiga saab ka tornidesse ning võimaluse audiogiidi kasutada. Ema oli väga õnnelik venekeelse audiogiidi üle, ise ma kasutasin muidugi ikka inglisekeelset.

Tornidest saab külastada kas ida- või läänepoolseid. Meie nägime vaadet lääneküljele:

Väga suur osa kirikust, eriti väljast, on kaetud ehitustelkide ja reelingutega. See kõik võib olla imeline. Kui see ükskord valmis saab...

Detail katusel:

Otsustasime emaga, et tuleme tagasi, kui aasta 2023 kukub. Seniks aga, naudime pilte ja mälestusi:

Edasi suundusime Gaudi teise suurteose juurde: Güelli park. Gaudist endast ma polegi kirjutanud. Antoni Gaudi (1852 - 1926) oli Hispaania arhitekt, kelle peamised tööd asetsevad Barcelonas, nendest 7 on ka UNESCO kaitse all. Gaudi oli veendunud katoliiklane ja jäi vallaliseks kuni elu lõpuni. Tema suurteks kirgedeks (wikipedia sõnul) olidki arhitektuur, loodus ja religioon. Mis sellest suurest kirest sündis, on tõesti nägemist väärt. Barcelona poleks sama ilma temata.

Pärast seda, kui olime mitu kilomeetrit ülesmäge Güelli pargi juurde kõmpinud, tuli välja, et piletid on kuni õhtuni välja müüdud (jah, ka siin tasub netist piletid ära osta). Me mõtlesime aga, et kuna me oleme nii kõvasti pingutanud, siis ära me ka ei lähe ja otsustasime need 2 tundi pargi tasuta-alal veeta ning siis alles Gaudi meistriteoseid vaatama minna.

Kevad pargis oli tõesti ilus. Tegime pilte nii papagoidest kui teineteisest.

Eile oli väga soe, mingi hetk kahetsesin, et mul lühikesi pükse jalas ei olnud. Mõned olid lausa bikiinidega, aga samas leidus ka talvejopedes inimesi. Võta siis kinni...

Kui Güelli tasulisse pargiossa jõudsime, siis oli kell juba pool seitse õhtul ja kogu Barcelonale laskus ilus päikeseloojanguvalgus. Gaudi värvid, looduslikud kujundid ja mängulisus rõõmustasid kõiki, kes seal olid. Selfijärjekorras ma siiski seista ei viitsinud ja proovisime massist võimalikult ruttu eemale saada.

Kiirelt pildistasin üles põhivaate:

Koju kõmpisime juba rahulikumas tempos, jalad olid päris väsinud. Linnavaated olid imelised:

Sitgesisse tulime ikka rongiga, aga kuna me olime nii palju kõndinud ja rahmeldanud, siis ei jõdnud me isegi restosse minna. Ökopoest saime toidu ja supermarketist joogi ja nii meie õhtu möödus:

Ilus lõpetus ilusale päevale, jessssszzzzz....