Wednesday, February 17, 2016

Pärleid ja mitte ainult sigadele

See eelmine puhkusepäev kulus meile 100% ära. Ville sai halvast tundest lahti ja mina sain oma meilidega järje peale. Hommikul olime energiat täis. Selle hotelli hommikusöök oli samuti täiesti rahuldav, mina piirdun tavaliselt puuviljade ja saiakestega küll. Aga kes soovib, saab sealt kogu aasia piduroa kokku panna, euroopa omast rääkimata. Taustaks oli Botticelli Canon in D repeati peale mängima pandud.

Esimene turistikas sellel päeval oli KL teletorn. Nägi välja selline:

Vaate üle ei saa kurta. Torni kõrgus on 421 meetrit, eks eestlasena tahaks ikka Munamäega võrrelda, hehe :D Kuala Lumpur ise küll mingi väga ilus linn ei ole, selline täielik tohuvapohu, süsteemitu ja segane. Põhjaküljel on veel rohelust alles:

Lõunakülg on täielik majadedžungel. Võiks arvata, et siin elab rohkem rahvast kui see 1.6 miljonit, mis Vikipeedias kirjas.

Sipelgapesa sealt ülevalt vaadata oli muidugi huvitav. Viimane samalaadne vaade oli mul vist Chicagos? Singapuris ja Londonis sai ka tegelikult kõrgele mindud, viimased on küll palju ilusamad linnad kui KL.

Tornis oli kusjuures maailma edetabel teletornidest, kõrguse järgi võetud nagu ikka. Sinna mahtus ka Riia oma. Peaaegu nagu kodu! Siin kaugel tundub isegi Riia südamelähedane :)

Kuala Lumpuri põhilise sümboli Petronase tornid pildistasime ka üles. Need on maailma kõrgeimad kaksiktornid siiski.

Edasi üritasime omal käel leida Islami kunstide muuseumi. Ütlen kohe, et see oli viga. Me oleks pidanud takso võtma. Siin linnas on nimelt selline lugu, et ega ilma autota hästi hakkama ei saa. Kõnniteid ei ole või kui on, siis sõidavad nendel mopod, valgusfoori taga oodata on täielik ajaraiskamine, sest rohelist tuleb haruharva ja kui tuleb, siis võivad autod sulle samal ajal ikkagi otsa sõita, ka ilma pööret tegemata, kusjuures. Lisaks kõigele ei tööta GPS õigesti ja me eksisime korduvalt selle 35-kraadise põrgupalavuse käes. Hakkasin isegi mingil hetkel nutma, vaene Ville pidi kõike jälle kannatama (mitte, et ta kordagi oleks kurtnud). Ville lohutas mind ja ütles, et ma ei muretseks, et kas ta järgmine kord minuga reisile tahab tulla, ta kindlasti tuleb. See rahustas mind küll.

Muuseum ise oli imeline. Nii ilus! Mu lemmik oli tuba mošeemakettidega. Seal olid kõik suuremad islami pühamud miniatuursel kujul olemas:

Ja need laed... Mingil hetkel kukkus lõug lahti vist:

Tõdesin taaskord, et reis ilma muuseumikülastuseta on palju vaesem kui muuseumikülastusega. Vaade alt üles:

Edasi läksime tagasi hotelli, sest meil oli vaja valmistuda üheks tähtsaks kohtumiseks. Jalutasime natuke ka vaesematel tänavatel. Vaesus ja kaubamajad on siin reaalselt üle tee:

Kui Ville Eesti kolleegid kuulsid, et me Kuala Lumpurisse tuleme, siis organiseeris Alar meile kohe kohtumise äripartneriga. Selle jaoks said meil isegi spetsiaalselt ilusad riided kaasa võetud. Joe ja tema naine võtsid meid hotellist oma eriti ilusa Lexusega peale ja edasi läksime hiina restorani sööma. Toit oli midagi uut, aga väga väga hea. Kui ma mõtlen tagasi selle krabikastme peale, siis... Neelud tulevad peale. Hea, et me päeval midagi suurt ei söönud, ruumi jätkus rohkemaks.

Klassikaline keerlev taldrik laua keskel:

Vestlused olid väga huvitavad. Palju oli küll ka tehnilist juttu, millest ma väga aru ei saanud, aga kultuuriliselt väga hariv. Me rääkisime Malaisiast ja Eestist ja põgenikekriisist ja valitsustest ja toidust ja loodusest ja... Kõigest. Ville ja Joe on päris sarnased, ma kohe naersin.

Nad soovitasid krabist pilti ka teha:

Edasi kutsusid nad meid enda poole veini jooma. Muidugi läksime! Neil oli ilus kodu. Üks tuba oli samasugune kui meil ka, nimelt Joe töötuba, igasugu masinaid täis :D

Alari toodud Click and Grow ilutses elutoas:

Kui nad meid hotelli ära tõid, siis peatusime korraks ka Joe firma viimase kuue kuu töö juures. Blade Runner tuleb kohe meelde :)

Imeline õhtu. Ma sain nii palju inspiratsiooni! Ja Ville sai tuumapohmelli :D

Istume siin lennujaamas praegu. Me lendame nüüd Vietnami. Seal peaks põhimõtteliselt Bloggeri kasutamine keelatud olema ja ma ei tea, kas ma saan neid üle kavaldada, seega ärge siis ehmatage, kui väike paus tuleb kirjutistele :) Äärmisel juhul postitan kõik siis, kui Kambodžasse jõuame.

4 comments:

Kristi said...

Ma arvan, et ka seal on see bloggeri kasutamine võimalik, mingi app'i läbi. A la Iraanis oli selleks opendoor vms....et postimeest lugeda, FB'i kasutada jne....

Saara said...

Kusjuures me nüüd siin vaatamegi, et pabistamine oli mõttetu, kõik on lubatud ja nett on uskumatult kiire ka veel...

Unknown said...

Nii, mul on nii hea meel, et te ei planeerinud KL jääda pikemalt, see on Sul ju väga hästi kavandatud! Click and grow paneb tunnistama, et kodused basiilikud päris nii lopsakad ei ole, mul on natuke tunne, et neile meeldiks minuga tihedamini kohtuda, aga Sa ei pea kodu pärast siiski muretsema, eile sõime just teienimelisi juustusaiu, väga hea oli. Hea on siin kodusel maal ka nt see, et käisime Karpaga arhitektuurimuuseumis noil päevil ja me küll ära ei eksinud! Põnev põnev mis laadi tegevused teid Vietnamis ootavad!

Saara said...

Mulle meeldib, et arhitektuurimuuseumis käisite, ma ei ole seal kunagi käinud, kindlasti võtan plaani! Aga meienimelised juustusaiad? Kas tegid ise piparkoogivormidega? :D
P.S. Basiilikute pärast ära muretse :)