Thursday, February 11, 2016

Lemmikelu

Eilne öö oli raske, minu jaoks vähemalt. Ajavahe mõjus ja kell 3 öösel olin üleval nagu kolm kopikat, magama minna ei mõelnudki. Malaisia ja Eesti vahel on 6 tundi, kell 3 siin on 21.00 Eestis, paras aeg tegutsema hakata pärast 5-tunnist lõunauinakut :) Aga seda kõike ma teadsin ette ja plaanisingi paar päeva lebomalt võtta, Villele ka rabelemine ei meeldi. Aga mis tegelikult juhtus? Ville hüppas hommikul krapsti üles, oli hästi maganud ja hakkas kohe meie päeva korraldama :D Jah, basseini ääres me täna ei lebotanud. Õnneks ununes kogu väsimus, kui hommikul rõdult välja vaatasime.

Kuhu me siis tulnud oleme? Oleme Villega nüüd Malaisias, Langkawi saarel, mis asub tegelikult Malaisia ja Tai piiril. Malaisias käisin põgusalt ka eelmisel aastal, aga valisin selle uuesti, sest tahtsin selle riigiga paremini tuttavaks saada. Siiani paistab, et on seda väärt.Paar (meeldetuletavat) kaarti ka (Langkawi esimese pildi paremas ülemises nurgas):

Pärast oi-kui-head puuviljadest pungil hommikusööki võtsime takso ja sõitsime Kuah "linna", et vajalikku kraami (loe: kiiremat interneti) osta. Saime kõik, mis vaja. Üks asi, mis mind üldse ei inspireeri, on need jubedad aasia kaubamajad, täielikku pahna täis:

 
Pidime lahendama ka probleemi, mis hõlmas ringiliikumist. Langkawi on väike saar, ümber saare on kokku umbes 60km, samas on see piisavalt suur (ja soe), et jalgrattaga liikuda oleks ebamugav. Plaanisime juba Eestis, et võtame rendiauto, aga eile selgus ka huvitav pisiasi: liiklus on vasakpoolne, autode juhiistmed on paremal nagu Inglismaal :) Malaisia oli kunagi Inglise koloniaalmaa... Okei, ehk oleksime selle autoga kuidagi hakkama saanud, aga mina tahtsin kangesti ikkagi mopeediga sõita. Ville oli kahtlev, aga lõpuks nõustus. Ma pean ütlema, et see oli väga hea mõte. Mopo on niiii vinge!!
 

Mõnusa 30-kraadise soojuse ja jaheda tuulekesega võtsime suuna Langkawi peamisele turismiatraktsioonile: Cablecar ja Skybridge ehk eesti keeles Kaabelauto ja Taevasild.

Kaabelauto ehk köisraudtee:
 
 
Need vaated. Oh! Me jäime sinna üles tundideks. India ookean, saarekesed, džungel. Metsikult-metsikult metsa, Malaisia on selles suhtes Eesti sarnane, et metsa on kogu riigis palju, umbes 2/3 kogu pindalast. Osa metsast arvatakse olevat 130 miljonit aastat vana.
 

Langkawi väikesed künkakesed ületavad kõrguselt muidugi mitmekordselt meie Munamäge. Kõrgeim tipp selle väikese saare peal on 881 meetrit.

Selfipulka me kaasa ei võtnud:

Veidi klassikat:

Taevasild oli taas üks eneseületus, mis "lasi tunda, et olen elus" - Ville tsiteering filmist The Walk. Kõrgusekartust pole ma veel maha suutnud raputada:

Nagu filmis, päriselt ka:

Aga eks kõik head asjad peavad ka otsa saama. Muidu oleksid nad tavalised. Seega läksime ka meie kodupoole, et mitte pimedapeale jääda, loomulikult oma meganunnu mopoga. Päike läheb siin looja umbes pool kaheksa ja pärast seda on pime ka, Eesti videvikku ekvaatorilt ei leia :)

Teel kohtusime suure ahviperega. Nad on nii inimeste moodi:

Õhtul natukene lebotasime ka. Ville võitis mind males. Puhkus :)

8 comments:

kristi said...

Oh mõnus! Lugeain eelmisi postitusi ka, aga kommimiseni kuidagi ei jõudnud... tore, et teisel päeval lendudega kõik sujus.
Ägedat reisi ja tehke ikka söögipilte ka :D

Saara said...

Aitäh, Kristi! Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama nagu eestlastele kombeks :D
Üritame söögipilte ka teha! Me pole palju küll eksperimenteerinud, seda ma pean ütlema :/ :P aga me proovime ennast parandada!

Marian Hiire said...

Mind jäi kõige rohkem kummitama see, et seal on 130 miljoni aastaseid metsi. Uuuh!!! Kogu seda oma kontidesse ja siis kui tagasi oled, ma tahaks ka sellest tundest osa saada :)

Saara said...

Hea ülesanne, Marian! Endast suurem tunde tekitamine on kindlasti üks prioriteetidest. Üritan võnget koju saata ja kaasa tuua :)

Unknown said...

Mul tõesti on teie üle hea meel, tunnistan ka, et kuigi olin FB pilte vaadanud ja teile iga päev mitu puhku mõelnud, siis blogi lugema tulin alles täna, sõbrapäeva puhul, olen nüüd täiesti pühendunult teiega reisil ja Karpa on ka natuke kaasas! Igatseme teid, hõumid! Saadame südameid ja šokolaadi!

Saara said...

Awwwwwww, Kaidi! Meil on suurim hea meel, et te meiega olete! Kohe kindlam tunne :) :)
Saadame teile soojust ja päikest!

Jaanika said...

Tere, väga vahva reisikirjeldus. Kuna endal lähiajal Langkawile minek, siis uurin, et kus ööbisite ning kas jäite öömajaga rahule.

Unknown said...

Tere, Jaanika! Aitäh kommentaari eest :)
Meie ööbisime sellises hotellis nagu Lagoon Resort by De Lagoon. Koht ise oli rahuldav, toad olid võrdlemisi puhtad ja päris suured. Ville arvates oli kuidagi rõske lõhn kogu hotellil, mina seda nii väga ei mäletagi. Hommikusöök oli hea, bassein normaalne. Ujuda seal rannas kindlasti ei saanud, vesi oli liiga must. Suurimaks miinuseks jäi ikkagi interneti olemasolu puudumine, kuigi nad lubasid, et igas toas on. Kui ka mõnes kohas oli, siis oli see tiguaeglane ja blogi ma nt kirjutada ei saanud. Hotelli koridorid olid veidi räämas.
Ühesõnaga, jumala talutav, kui erilist luksust ei soovi, aga just selle internetiasja tõttu ma järgmine kord seal ei ööbiks.